San Augustin.
Mis sa siin ikka aastavahetuse paiku muud teed kui kokkad ja kolad mägedes, eks ole. Lisaks loed, lebotad, istud lõkke ääres. Kui eelnimetatust villand saab, siis töötad kah. Epp's Empire võtab jumet. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid meie eilsest käigust San Augustini mäele. Tippu ei hakanud vallutama, sest Loom oli kaasas. Hoolimata kõrge ea kohta haruldaselt kabedast käigust ja erksast olemisest ei saa ju ometi eeldada, et Yarko pea püstloodis kaljuseinast üles roniks. No, ja kui tõele au anda, ega meiegi seda teeks. Anyway. Ilm oli jälle imeline, +15 C ja õrn tuuleke. Auto parkisime Highway 70 äärde, teisele poole saamiseks kasutasime äravoolutunnelit. Tunnel oli meist peajagu madalam. Tundsin end kui filmis Being John Malkovitch. Soovitan soojalt. Filmi siis, mitte tunnelit:)

Ouch - taas olen teemast kõrvale kaldunud. San Augustin pakkus kuldset, kuivanud, lainetavat rohtu, kivimürakaid, lumelaike, tohututes kogustes mäekristalle. Matka alguses võttis Yarko miski värske lõhna üles ning pani mööda mäekülge ajama, saba seljas. Üsna pea oli silmist kadunud. Kurti koera ju ei hüüa kah. Vahel me laseme tal minna, kui ümbrus on hästi jälgitav. Silmanägemine on Yarkol super, avatud maastikul pole tal probleemi meie leidmisega. Eile aga olid ümberringi kaljud, sügavad veeuhted, kõrged kadakapõõsad. Ega midagi. Ajasin jalad kõhu alt välja ja asusin jälitama. Lõpuks sain ta kurjavaimu kätte kah. Nuhkis, endal silmad pingutusest punnis ja keel ripakil, miskit loomarada. Küllap oli mõne hirve lõhna üles võtnud. Kuna minu silmad olid kah punnis, keel ripakil ja jõud otsakorral, siis klobisin teda vaid moepärast:), misjärel asusime kahekesi taas ülespoole, Pauli poole teele. Viimane oli endal olemise mugavaks teinud. Rüüpas päikesesoojal kivinukil istudes veinikest, nautides all toimuvat klaperjahti. Mõni ikka oskab elada.
30/12/2013