Tule taevas appi

 

Pean end tolerantseks inimeseks. Pange siinkohal sõnastust tähele: ma ei ütle „OLEN tolerantne“, kuna isikuomadused, mis inimestevahelises suhtluses mängu tulevad, on minu arvates nö. ostja turg. Ise võin endale kuldse kuu kukile mõelda, rusikaga rinnale tagudes väita, et olen tolerantne, abivalmis, empaatiline jne jne jne, aga nende karakterijoonte olemasolu peab ju ka praktikas kinnitust leidma, vastasmängija(te) poolset kinnitust. Nimetet omadused peavad kaaskodanike jaoks käegakatsutavad olema. Kuniks need vaid mu enda ettekujutuses, minapildis eksisteerivad, pole neist kellelegi vähimatki tulu ega abi. Objektiivsed otsustajad minu tolerantsususe/heatahtlikkuse/empaatilisuse jne üle on teised, mitte mina.

Ühesõnaga. ENDA ARVATES olen tolerantne inimene, ja kui paljuräägitud woke liikumine alles lapsekingades oli (nii umbes paar aastat tagasi, kui ma mööda ei pane), hääletasin sajal juhul sajast kahe käega tolle mõtteviisi poolt. Laias laastus hääletan siiani, kuid viimasel ajal taban end mõnigi kord kahtluselt: äkki olen tasapisi ekreiidiks muutumas? trumpistiks? Sest üha sagedamini satun seikadele, kus poliitiline korrektsus, pisimate detailideni kõigi ja kõigega arvestamine, kikivarvul kõndimine kipub mu meelest üle võlli käima. Minu, enda arvates tolerantse inimese meelest. Ma ei meeldi iseendale neil kordadel, mil tolerantsi-latt kolksaki madalamale kukub. Pressin teist siis jälle ülespoole tagasi, järgmise korrani.

Olen juba mõnda aega tulutult üritanud sest teemast pikemalt kirjutada. Aga näe, tegudeni pole jõudnud, ei jõua tänagi, peale sellesamuse suhteliselt lühikese, pealiskaudse postituse. Ning ei, kirjutamast ei takista kartus „kustutatud“ saada, ma sotsiaalmeedias ei figureeri nagunii, ja blogi, noh, siin on mul teoreetiliselt ju vaba voli öelda, mida iganes tahan. Teema lahtikirjutamisele paneb käe ette eelkõige omaenda üleüldine vastumeelsus vanainimeselike ohkimiste suhtes, et vat kus vanasti oli rohi rohelisem ja mustikad mustemad. Lisaks olen korduvalt rõhutanud ühes, teises ja kolmandaski kohas, et ei salli nostalgiat. Kohe üldse ei salli. Samas tunnistan ausalt: „hea uus ilm“ paneb kulme kergitama, nagu näiteks värske Vogue kaanelugu lugedes juhtus. Üllatusin iga viimne kui kord, mil Emma Corrinist rääkivas tekstis isikuline asesõna they/them silma ette sattus, eeldatava she asemel. Mitte, et mul miskit gender fluidity VASTU oleks. Jumala eest, ei. Esiteks, mus püsib kindel veendumus, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsuse ning sooga mida iganes peale hakata (kuniks see teiste elusolendite heaolule ja vabale tahtele vägisi vastu ei käi, loomulikult). Ja teiseks, mu meelest pole ühegi inimese olemus, ka mitte mu enda oma, terminite "NAINE" või "MEES" külge kümnetolliste naeltega kinni löödud. Meil kõigil on vähemal või rohkemal määral varjundeid, tunnistame seda või mitte. 

Sellegipoolest näen uute sõnastustrendidega harjumisega üksjagu vaeva. Loen näiteks fotoallkirja 'Corrin with their dog' ja esimeseks uiuks on, et oot, kas jätsin lugedes miskit kahe silma vahele? Kas artiklis on kusagil Corrini elukaaslasest juttu, kellestki, kellega koos ta koera peab? Ei, ei ole. Näitlejanna lihtsalt tahab, et teda mitmuses kutsutaks, ta ei soovi end sooliselt identifitseerida. Fair enough. Kuid samas, mina kui lugeja siplen selles isikuliste asesõnade rägastikus üsna abitult, ja kui oma segadusest avalikult piuksatada julgen, saan tõenäoliselt nii- või naasuguse foobi sildi külge. Sellest ma üldse rääkima ei hakkagi, et progressiivne meedia sõna actress enam ei kasuta. Tänaseks on kõik ekraanil, linal ning laval esinevad inimesed actorid, soolisest kuuluvusest olenemata. Pagan, viimane lause kukkus vist mõneti sarkastiliselt  välja, aga ma ausõna ei mõista, miks sõna näitlejanna tabu on. (Omaenda mõningaseks rahustuseks: asi ei pruugi vaid mu suurenevas vanuses olla. Näiteks minust ligi poole võrra noorema maarja juures avastan ikka ja jälle mitmeid minugi mõtlemist mõjutanud/mõjutavaid nimesid.)

Ja nüüd. Lööge maha või känseldage, aga ma lihtsalt ei suuda end tagasi hoida, pean siinkohal ühe kommentaari kirja panema, mille hiljuti liberaalsest väljaandest HuffPostist, erinevaid soolisi identiteete käsitleva artikli sabast avastasin. See on mu meelest lihtsalt NII hea huumor, et. MINU meelest. Praegu, mil seda kirjutan, hakkan endas kahtlema – äkki olen taktitu ja nõme, et selles lõbustavat leian? Äkki on see samasugune labane naljaviskamine, mäherdust ise eluaeg jälestanud olen, ja ma lihtsalt ei oska end (enam) adekvaatselt kõrvalt hinnata? Anyway, võtan julguse kokku, siin see kommentaar: "Even though I was born visible, I identify as invisible. My preferred pronouns are who?/where?" 

Ok, selle peale olen vist küll suure osa blogisõpradest igaveseks kaotanud...  aga lähen siiski ka konkreetse põhjuse juurde, mis mind käesolevat postitust kirjutama tõukas. Paar päeva tagasi sattusin CNNi artiklile Dior accused of 'culturally appropriating' centuries-old Chinese skirt. (Lühem, kokkuvõtlik kirjeldus skandaalist siin.) Jätan kõrvale esimese silmi pööritava paneva asjaolu, et asjaomane seelik maksab 3800 dollarit - ikkagi Dior, eks, imelik olekski, kui nad vähem küsiksid - ning kõnelen teisest. Väidetavalt olla Dior tolle plisseerseelikuga hiinlaste rahvustundeid solvanud. (NB! Minu jaoks pole küsimus üldsegi mitte hiinlastes, mu silmad pöörleksid ka siis, kui tegu oleks jaapanlaste või hindude või türklaste või kellega iganes). Ühesõnaga, asi oli nii, et Diori moemaja kavandas oma 2022. aasta sügiskollektsiooni midipikkusega seeliku, mis lõikelt traditsioonilist hiina rõivast meenutas, ja hiinlannadest fashionistad kukkusid putiikide ees protestidemonstratsioone korraldama, olles väidetavalt “very concerned about cultural appropriation and unwilling to accept cultural arrogance from the West". Teisisõnu: ajal, mil maailm on täis TÕELISI probleeme, olmelisi ja inimõiguslikke ja nii edasi, ajab keegi kusagil näpuga järge, mitu volti mingil suvalisel seelikul on. Tule taevas appi. Miks siis mitte kaevata juba veelgi sügavamalt, teha kindlaks, kellele kuulub esimese seelikulaadse rõivatüki leiutamise au, ja seejärel süüdistada Diori seeliku-idee kui niisuguse varguses? Moemaja, nagu tänapäeval kombeks, laskis muidugi kõrvad lonti, korjas mudeli müügilt ära, et potentsiaalsete klientide rahvustundeid mitte riivata. 

Me Pauliga vaatame parasjagu seriaali The Orville. Esimese hooaja 7. episoodis 'The Majority Rule' on sotsiaalmeedia piiramatut võimu pilav stseen, kus pahaaimamatu kena tütarlaps, kes asjatab võõral planeedil, peas äge potisinine viltmüts, saab möödakäijailt häbistuse ning halvustuse osaliseks. Põhjus? Kellegi vanavanavanavanaema olla paar sajandit tagasi säärast peakatet kandnud, kuidas tütarlaps ometi julgeb, milline räige cultural appropriaton, ai-vai, paha-paha, läbi sõimata, virtuaalsesse võlla tõmmata, canceldada!! (Kui keegi mulle väljendi cultural appropriation täpse ja asise eestikeelse vaste oskab öelda, olen tänulik.)

Hmm... vaikselt loodan, et see postitus nüüd üleliia dogmaatiline välja ei kukkunud. Ma ei taha kivistuda. Tegelikult kõigub mu meel kirjutatust (ning ka mitmetest muudest asjadest) mõeldes ühtepuhku siia-sinna. Ammuaega tagasi suhtlesin tihedalt inimesega, kes vestluste käigus pea iga lauset alustas sõnadega “jah, aga…”. Toona ajas see mind hulluks, täna olen ise vaat et samasugune “jah, aga…” tüüp. Olgu öeldud, et see ei tee elamist kergemaks. Tunduvalt lihtsam oleks raudkindlaid arvamusi omada: asjad käivad täpselt nii ja mitte teisiti, kõik, punkt, jutul lõpp. Mina aga libisen siin muudkui ühest tõekspidamisest teise, üha keerulisem tundub meelt ankurdada. Ja kas üldse peaks? Huviga jälgin, mis minust sel moel jätkates edasi saab. 

------------

"$3,800 Dior Skirt Accused of Appropriating Chinese Culture: Priced at $3,800, the mid-length pleated skirt was launched in May as part of Dior’s Fall 2022 collection. But it was thrusted into the public spotlight last weekend after Chinese social media users noticed the similarity of its pattern and folds to the Chinese horse-face pleated skirt, typically worn by women in the Ming Dynasty."

August 01/2022                                                                                      Image: Internet

“They must often change who would remain constant in happiness and wisdom.” ― Confucius