Eile veeretasin panipaigast reisikohvri välja. Nüüd istub see avatuna mõned nädalad mu workshopis, nagu ikka enne pikemaid reise. Jaa, lend Hawaiile läheneb, vaid mõned nädalad minekuni jäänud. Jaa, olen varane pakkija. Kogu oma reisimis-ajaloo selline olnud. Ma ei tea, kuidas teised inimesed valmistuvad (taas, “aga mul on nii” kommentaarid oodatud - mõnuga ja huviga lugesin kaasblogijate kirjeldusi iluprotseduuridest), minul peab kaasavõetav aegsasti pakitud olema, vastupidine olukord tekitab stressi. Lisaks ka unenägusid stiilis: jõuan kohale, avan kohvri, kuid vajalike asjade asemel vaatab vastu mingi mõttetu mudru. Halvemal juhul pole kohvritki. Mida on minuga muide ka ilmsi juhtunud, selle juurde jõuame hiljem.
Anyway. Ma olen veendunud nimekirjade-inimene. Mitte, et mul halb mälu oleks. Aga kaasavõetavate asjade nimekiri lihtsalt peab olema, muidu, jällegi, tekib seesamune eelnimetet stress. Et äkki unustan miskit olulist maha. Või noh, tänapäeval leidub neid olulisi asju tegelikult üsna vähe, mida mitte mingil juhul ei või maha unustada, mis on nö. asendamatud, sest enamik puuduolevat saab ju sihtkohast hankida. Eeldades, et sa pangakaarti maha pole unustanud, eks. Siiski, kui mõtlema hakata, mõned riideesemed, jalanõud, kosmeetikatarbed siiski on asendamatud, kui pole laiatarbekaup, vaid hoolega valitud, vaevaga hangitud kraam.
Niisiis, nimekirjad. Ma ei koosta neid iga reisi eel uuesti, juba hea mitu aastat püsivad samad. Üks nn. nädalalõpureiside tarvis, teine vähe pikemate, kolmas camperi-tuuride ja neljas spetsiaalselt Kauai jaoks. Sest juba hea mitmes kord läheme, Paul ja mina, saarele kaheks kuuks elama, oma köök apartmendis ja puha, mistap Kauai nimekiri sisaldab muuhulgas ka mõningaid majapidamistarbeid. Hawaiil, teadagi, on kõik hinnad tunduvalt kõrgemad kui mandril, näiteks maitseainete ostmine oleks mõttetu kulu, mistap pakin kahe kuu varud kaasa, lisaks mõningad muud spetsiifilised köögividinad.
Peale toda esimest käiku USAsse Pauli juurde, mil mu tuttuus, udupeen, hinnaline kohver kaduma läks, leppisin iseendaga kokku, et iial enam ei reisi apetiitse väljanägemisega pagasiga (pean silmas pagasit, mille pead check-in'is ära andma ja hiljem pagasilindilt püüdma). Mu praegune kohver on päevinäinud hand-me-down, Pauli isalt päritud. Äärtest narmendab, katteriie plekiline ning võidunud, samas veereb veel kenasti, ja mis kõige tähtsam: tõmblukud töötavad veatult. Carry-on kohvrit oman siiski uut, viisakat, see ju kogu aeg enda silma all nagunii, seda võõrad ei näpi. Lubatud lisapagasina lennukisse sisenemisel (boarding bag) pruugin oma truud matkaseljakotti, sõjaväe oma, camomustriga. Nö. kaks ühes, ei pea tühja camokotti pagasisse (kohvrisse) toppima. Dokumendid ja maksevahendid ja telefon on kõhukotis, nii püsivad taskud tränivabad. Kõhukotti ei võta ma küljest mujal kui lennukis, mistap pole hirmu, et see kuhugi lennujaama vetsu ununeb.
Aga jah, see kohvrilugu 2010. aasta jaanuaris, see oli toona ikka väga valus. Tuttava soovitusel ostsin mingi udupeene firma “kõva”, plastikust kohvri, mis sai arusaadavatel põhjustel mu kauneimat riidekraami täis topitud, sest noh, esimene kohting kuuma internetituttavaga, vaja ju väljanägemise osas endast parim anda. Paraku, kohver koos kraamiga jäi minust Chicago lennujaama, sinna, kuhu ametnik käskis selle veeretada, ja see oli ka viimane kord, mil toda hõbedast iludust nägin. Las Crucesesse kohver igatahes ei jõudnud, ja nii veetsingi need kolm esimest nädalat koos oma tulevase abikaasaga väga minimalistlikus rõivastuses. (Mida hea fantaasiaga lugeja võib muidugi rohkem kui ühel moel tõlgendada, ja ega ta väga ei eksi, kui aus olla.) Aga Timberlandi matkasaapad ja hommikumantel olid mul õnneks käsipagasis, nii et elementaarsed vajadused said kaetud. Tõsi, peale mitmekuist käteväänamist lennufirmaga maksid nad mulle kompensatsiooni, aga see ei katnud kohvri sisu materiaalset väärtust, emotsionaalsest rääkimata. Enamik kaasavõetud ägedaist rõivaist olid asendamatud. Mina kui sekkarishoppaja, eks.
Ühesõnaga, jah, pakin siin nüüd kohvrit jälle. Riiete osas ma nimekirjas esialgu näpuga järge ei vea, äraproovitud süsteem on selline, et viskan algatuseks ühe ja teise hilbu kohvrisse, nii nagu parasjagu meelde tuleb. Paar päeva enne lendu teen alati karmi harvenduse, viskan hilpe taas välja. Kui ma seekord kah peaksin liig palju rõivaid troopikasse kaasa võtma, nagu iga issanda kord on juhtunud (liigset on siiski üha vähem olnud), no siis võib täie õigusega öelda, et ma pole õppimisvõimeline. Sest paradiislikus kliimas, kus sul hotellitoas ka pesumasin ja kuivati olemas, nagu meil, läheb sõna otseses mõttes vaid paari rõivaeset tarvis. Tõsi, kuna võtame Pauli töövabadel päevadel teinekord ka üsna ekstreemseid jalgsimatku ette (Kauai punane muda!), peab üks komplekt matkariideid kaasas olema, lisaks linna/rannariietele. Ahjaa, eelmisel korral (suvel 2021) võtsin kena peotäie hoolduskosmeetikat kaasa, mõeldes, et mul seal vaba aega lahkelt käes, hea näo ja keha eest hoolitseda. Reaalsus oli see, et troopikasaare sametine, niiske õhk hooldas mu nahka ilma igasuguse lisa-abita, ja nii need kosmeetikatotsikud minuga koju, kõrbekuiva Oregoni tagasi rändasidki.
Ok, ma nüüd lähen ja jätkan pakkimist. Tänase päeva “norm” on eelnimetet maitseained. Pune, karri, ingver, loorberilehed, must pipar, muskaatpähkel, tüümian, kaneel, chillipulber. Küllap miskit veel, pean seda va nimekirja vaatama. Meresoola ostan kohapealt, Hawaiil on soolavalik lõputu, alates roosavärvilisest lõpetades mustaga, laavasoolaga.
August 23/2022 Image: Internet
“Anyone who needs more than one suitcase is a tourist, not a traveler” ― Ira Levin, Rosemary's Baby
Absoluutselt vastupidine pakkija. Viimasel minutil kohver keset põrandat lahti, asjad viuh-plärts sisse, mõttepaus ja pooled asjad välja.
ReplyDeleteAinuke asi mis alati maha ununeb on ujumistrikoo. Ta on mul vist sotsiofoob, iga reisi eel poeb peitu.
Ma olen nii sigakitsi, et reisil uut ei osta. Kuivan niisama või improviseerin.
Mul täidab tihtipeale ujumisriiete aset musta värvi ihupesu. Töötab suurepäraselt, ainult et väga pitsiline ei või olla, pigem sportlikku sorti. Või noh, mis mõttes ei "või", võib küll, aga sportlik on nn. publikusõbralikum variant.
DeleteJust. See on see "improviseerin"-osa.
Deletema käin isegi kodumaal päris tihti pesuväel ujumas, vahepeal lausa valisin välja minnes pesu selle järgi, et äkki tabab mind ootamatu tung vette ronida.
DeleteMul on telefonis üks selline nimekiri, millesse lisatud asju on vaja igal juhul. Kas ma siis lähen Haapsallu nädalaks või paariks päevaks kooli ühikasse. Vastavalt reisi eesmärgile, pikkusele ja kohale (vist ka transpordivahendile, hmm, jah) see baaslist siis varieerub. Ma kohvrit kohe ei ava (koeral on siis stress), aga ma hakkan riiulinurgale tasapisi asju kuhjama. Riietust päevade kaupa läbi mõtlema (mis on reiside juures kõige hullem, sest mul kodus on lemmikasjad ja siin pesen kui vajadus, aga reisil...). Siis kontrollin dokumente varakult jne. Nii et jah, pigem varane pakkija. Kui ma koolis käisin, siis oli eraldi list veel koerale (söögid, pesa, rohud vajadusel jne) ja kõik see, mida ema tellis maale (ostud jms). Logistika oli 100% paigas ajaliselt, pisikese varuga. Kusjuures ma ei pea end eriliseks pedandiks või hulluks planeerijaks :D Aga kuidagi jah ettevalmistused peavad olema tehtud, see võtab mul stressi maha.
ReplyDeleteOojaa, koer ja kohvrid! Meie koer on kohvrite asjus stressivaba, ta juba kutsikast peale harjunud, et muudkui Paul tuleb ja läheb, kohver igapäevane asi Lilli jaoks. Ning jaa, ka mul on koera tarvis eraldi nimekiri, nii juhul, kui ta kaasa tuleb, kui ka siis, kui maha jääb.
DeleteMul rescue ja tal on mingi kiiks nende "mahajätmistega". Isegi kui ta saab aru, et pesa on esikus ja TA SAAB kaasa, siis ta kasvõi magab seal jalus , aga ta peab olema sisuliselt ukse ees, et inimene maha ei jätaks. Ja ta elab siin 9 aastat...
DeleteTead, mis on USAs elamise suurim boonus? Sa saad käia Ameerika mandrite sihtkohtades :) :) Lugesin Havai ja muutusin kadedusest roheliseks, siis sain aru, et sinu jaoks on see, kui minu jaoks Kanaari saared või Arafrika :) :)
ReplyDeleteMa olen samuti nimekirja inimene, aga kohvrit ei saa väga varakult valmis panna, kass kolib kohe sisse. Seega, mul on list varakult valmis, aga reaalselt pakin ikkagi päev varem.
Sama on tegelikult ka muude reisiga seotud asjadega. Mulle meeldib ette teada, kuidas ma saan punktist A punkti B, mis maksab ja mis kell on lahti. Väga võimalik, et ma seda infot ei kasutagi, aga korraliku kodutööga tunnen end turvalisemalt.
Justnimelt, USAs elamise boonus on, et võid nö. pool maailma läbi käia, riigist lahkumata :)
DeleteAga reisiga seotud logistika ja infoga on mul samamoodi kui sul. Kodutöö alati tehtud, olgu siis väheke pealiskaudsem või vägagi põhjalik.
Ma pakin viimasel minutil. Kui kodust väljumine on pärast kl 10.30, siis samal päeval, aga kui enne seda, siis peab suurem osa ikka eelmisel õhtul juba kokku saama.
ReplyDeleteKas ette pakkides siis seda olukorda ei teki, et juba ära pakitud asja vahepeal veel kodus vaja läheb?
Tekivad küll sellised olukorrad, aga peale asjade/riiete kasutamist (reisieelselt) panen nad jälle kohvrisse tagasi, mitte neisse kohtadesse, kus nad mul kodus "elavad".
DeleteMinu unelmate reisimoodus oleks see, et keset päeva mõtlen, et OK, mul on ID-kaart taskus, põrutaks õige üle piiri, küll asjadega kuidagi ikka saaks.
ReplyDeleteAga praktikas on enamasti reisil mingi plaan, mida ma tegema lähen ja siis tuleb vajalik kraam (nt trenniasjad) ikka kaasa võtta. Ma pole hiigla ammu kauemaks kodust ära käinud kui kolmeks nädalaks, tähendab, olen mahutanud kõik käsipagasisse. See eeldab, et kuskil, kuhu ma lähen, saab ka pesu pesta, aga teisalt, hädaga piisab pesupesuks ka kraanikausist.
Ja kuna kaasa tahaks võtta ikka need riided, mis on hetke lemmikud (õigemini: kõige väiksema mahu ja kaaluga lemmikud), siis ei saa liiga vara pakkida, sest neid läheb enne kodumaal vaja.
Kui ma tudengina pooleks aastaks Ungarisse läksin, siis päris nii ei saanud - talvel läksin küll, talveriided seljas, ja kogu muu kraam ühes seljakotis. Aga suvel koju naastes saatsin raskemad talveriided ees ära - Eestisse oli tagasi minemas üks bussiekskursioon, kus oli tuttavaid inimesi peal. Ülejäänud asjad - sh vahepeal ostetud suveriided ja raamatud - mahtusid jälle seljakotti. Lennuki käsipagasisse poleks nii rasket kotti lastud, aga ma tulin häälega, nii et küsimus oli üksnes mu enda kandevõimes.
Käsipagasisse ei saa ju vedelikke panna?
Deletemis vedelikke?
DeleteJah, mul tekkis samuti küsimus, et mis vedelikke?
DeleteJa käsipagasis võib ju minimaalsel määral vedelikkegi vedada: "You are allowed to bring a quart-sized bag of liquids, aerosols, gels, creams and pastes in your carry-on bag and through the checkpoint. These are limited to travel-sized containers that are 3.4 ounces (100 milliliters) or less per item."
jep, tüüpiline hambapastatuub on näiteks ainult 75 ml, ei ole isegi vaja mingit erilist reisi-hambapastat hankida.
DeleteŠampoon, milel ma reisile kaasa võtan, on tahke plönn, pmst juustele sobivama koostisega seebitükk (sealjuures alla 100 ml, kui keegi peaks otsustama, et seebitaoline ollus on vedelik). Ma võtan sellise šampooni kaasa ka muule kui lennureisile, sest milleks vett kaasa vedada ja oma elu sellega sõna otseses mõttes raskemaks teha.
Joogipudeliks võtan tühja pudeli ja täidan pärast turvakontrolli kraani all.
Pesta saab jah kraanikausis, aga asjad enamasti ei kuiva ära. Hotellis pole õnnestunud, külaliskorteris läbi häda poolniiskeks sain.
DeleteMa olen ka see, kes asjad pigem pagassi annab, sest lennujaama tuleb nii vara minna ja mulle meeldib ringi kolada. Tassi siis neid asju ja higista seal kitsaste lettide vahel. Tööreisidel on niigi läpakas lisaks käekotile (st sellisele, mida saab selga visata ag akuhu läpakas ei mahu) ja kui midagi veel ostad, siis pakivad nad neid ju eraldi. Ja kui siis peaks veel jooksma ümberistumiste ajal ühest väravast teise, turvakontrollist läbi, ooeei :D Me oleme kunagi Prahas jooksnud teisele lennule, veinipudelid kaenlas, läpakad ja muud pakid, mis lennujaamast kohapealt ostsime (polnud aega kuskile mujale minna). Elu hullem kogemus :D
Võib-olla ma olen käinud mingites ekstrakuivades kohtades (suveajal Kesk-Euroopas peamiselt), seal kuivasid asjad mingi paari tunniga ära, võib-olla aitasid selle käigus isegi tuba konditsioneerida.
DeleteMul on pagasikaalutluses muidugi ka see, et pärast lendamist - kui ma üldse lendan - tuleb mul seda ise ringi tassida, järelikult mida vähem, seda parem. Mu ideaal-reisi-ideega (et otsustan lambist ja lähen) ei sobi lendamine muidugi nagunii eriti hästi, rongid või hääletamine on paremad, ja niiviisi spontaanselt tegutsedes annab väiksem pagas paindlikkuseelise.
Testing, testing... proovin Indigoaalase soovitud/soovitatud embedded comments varianti. Vaatame, kuidas toimib, nii teie kui minu jaoks. Ma pole veel otsustanud, et vana full page variandi juurde siiski tagasi ei lähe. Kui aega ja tahtmist, andke teada, mida asjast arvate.
ReplyDeletePakin suht viimasel minutil (kindlasti vähem kui 24 tundi enne) kuid nimekirjad on olemas mobla mälus ja pilves, et oleks igal pool maailmas vajadusel hoobilt võtta. Spreadsheet failide nimed: Varustus-suvi, Varustus-suusatamine, Varustus-matk, Varustus-Eesti, ...
ReplyDeleteKui ees ootab mingi erilisem reis (Hawaii, Jaapan, pikk kõnnumaa jalgsimatk, ...) avan nimekirjast kõige lähedasema faili ja modifitseerin veidi vastavalt vajadusele.
Viimase minuti pakkimise mõte on selles, et kõik kolu nähtaval põrandal või laual kohvri või seljakoti kõrval võimaldamaks visuaalselt hinnata võimalikult efektiivset ja asjalikku pakkimise järjekorda. Kui kaal peaks ületama limiidi on nii lihtne ka otsustada, mis ei ole hädavajalik selle asemel, et hiljem kusagilt kohvripõhjast väljapraakimiseks üles otsida.
Spreadsheet faili mõte, et märgin seal ristikesega eseme ära alles siis kui see juba pakitud. Põhjuseks mõned varasemad juhused kui jäi miski oluline lauale, toolile või nagisse, mis kiiruga lahkudes korraks käest pandud.
P.S. Tänapäeva globaliseerunud maailmas pakkimine ei tekita stressi, sest tegelt ju igal pool tsiviliseeritud maailmas võid lihtsalt koha pealt osta selle, mis maha unustasid, kaasa arvatud uue passi :P
Paulil on muide samasugused spreadsheetid koostatud.:) Minul on vanamoelised, paberil.
DeleteJah, reisikraami visuaalse hindamise aspekt on oluline. Meil on ses mõttes vedanud, et mõlemad saame kohvreid ja reisikolu tööruumides (mina enda omas, Paul enda omas) nähtaval hoida, ilma et need kogu elamise välis-ilmet risustaksid. Sestap ka varane pakkimine. Ma ei kannataks, kui kohvrid näiteks elutoas nädalate viisi nähtaval oleksid.
Selgituseks veel (enne väljendusin vist ebatäpselt), et ma otseselt ei PAKI kohvrit mitu nädalat enne. Kohver on mu töötoa vabas nurgas põrandal, avatud, kaasavõetavad asjad seal sees ja ümber, nii et visuaal olemas. Kaasavõetavad riided stangel või lappes sealsamas kõrval. Sõna otseses mõttes PAKIN kohvri, st. paigutan kõik kaasavõetava kohvrisse ja tõmban lukud kinni päev enne minekut.
Deletehmm, Tomi süsteem tundub hea - kas ma ise just spreadsheeti kasutaks, aga sellised nimekirjamallid eri sorti plaanide jaoks saaks ma ise mingis ulatuses üle võtta küll.
DeleteMa jõudsin google spreadsheetideni reisiplaneerimises mõned aastad tagasi, st kui miski pilet/öömaja ostetud, siis panen tabelisse, lisaks põhilogistika jne. Sellest korrast, kui oli vaja pikem reis planeerida ja siselendusid osta, tundus ülevaatlikum ja vajadusel saab parandusi ka teha. Kohvri pakkimisel ei ole nimekirjugi, sest ma tegelikult ei ole nimekirja inimene. Reiside jaoks ostsin eraldi hambaharja, sest nii on lihtsam seda kotti pakkida ja ei pea stessama kas hommikul on meeles hambahari kaasa pakkida, hambapasta on ka pisike reisimõõdus.
DeleteMulle meeldib ka nimekiri ja alustangi sellest, et vaatan nn nimekirja põhja üle ja muudan siis vastavalt reisi eesmärgile, sihtkohale ja pikkusele. Pakkida armastan ühekorraga. Mõnikord nädalake enne, teine kord õhtu enne. Kindlasti aga tekitan pinnalaotuse ehk kõik kotti mahtub läheb esmalt põrandale või voodile. Mees ei saa sellisest pakkimisviisist üldse aru, nii et tema kupatan siis minema. Panen aga hea sarja/filmi mängima ja siis pakin.
ReplyDeleteKuna me käisime pikalt Uus-Meremaa vahet, oli pakkimine pikalt käe sisse harjutatud. Aga seda vaid talvehooaja tarvidusi silmas pidades. Kui 2020 suvel pooleteiseks kuuks Floridasse läksime, olime ikka parajalt hädas, sest suuski, sooja pesu ja muud talvekraami ei olnud kindlasti vaja. Küll aga suvisemaid riideid, mida meil noh, põhimõtteliselt ju ei olnudki.
Mina olen ka nimekirja inimene. Nimekirja vajalikust kaasavõetavast teen ette valmis kuna olulised kotti saama peavad asjad meenuvad juhuslikel aegadel ja kohtades. Ja siiski meenub vahel juba uksest väljudes, et juuksehari võiks ka kaasas olla... Seega nimekirja enda koostamine on üsna pikk protsess, asjad ise pakin tavaliselt eelmisel õhtul.
ReplyDeleteKohvri pakkimiseks on mul samuti nimekiri hädavajalikest asjadest. Iga reisi järgselt vaatan, mida tarvitasin, mida mitte - järgmine kord tean, et jätan sarnasesse kohta minnes ebavajalikuks osutunud kraami pakkimata.
ReplyDeleteKasutan reiside planeerimisel plaan A, B ja C varianti. Isegi lennujaamast ööbimiskohta minemiseks on mul kirjas rongid/bussid/taksod (uuritud pileti ostmine/tellimine) ja "eksimise" vältimiseks snip tehtud telefoni, igaks juhuks, kui mälu alt veab.
Kõlab õudselt, kuid tegelikult on lihtne sihtkoha riigis toimetada. Lisaks on boonusena hea hiljem tagasi vaadata. Reisimärkmikusse kirjutan üles ka lemmikuks osutunud kohad - abi sõpradele kui lähevad, huvitavad leiud jms. Samuti kõik selle, mis jäi veel kripeldama, mida võinuks teha-näha.
Kui kodumaal tööreisidel käin - pakin seljakoti hommikul (1-2 päeva) või siis weekendbag'i (kauem kui 2 päeva) eelmisel õhtul, hommikul lisan vaid hügieenitarbed. Mida vähem asju inimene endaga kannab, seda lihtsam, kõike nodi ei ole vaja kaasa tassida. Samas on mul laps, kelle vajadused ei mahu seljakotti isegi 1-2 päevase väljasõidu puhul, ikka on vaja käsipagasi suuruses kohver kaasa tassida. Vajadused on erinevad, samas on ta nimekirja usku ;)
ma ühest küljest üritaks ka ebavajalikuks osutunud asju maha jätta, aga mõnikord muudab need ebavajalikuks juhus: nt võtan kolme nädala peale (Euroopa piires) kaasa õhukese kampsuni v suvemantli juhuks, kui korraks peaks jahedam ilm tulema, aga seekord juhtumisi ei tulegi. Iga kord ei saa selle peale loota, et äkki seekord ka ei tule.
DeleteMul on camperi-reisidel alati terve hunnik ebavajalikuks osutuvaid (riide)asju kaasas, sest elu on näidanud, et piirkonnas, kus põhiliselt tuuritame (USA edelaosas) võib ilm muutuda talvel suviseks ja vastupidi, suvel talviseks. Lisaks kõrguste vahed – üleval mädeges lõdised jopegagi, all orus on tanktop kah liiast. Jube tüütu on aastaringset garderoobi iga kord kaasa pakkida, aga pole parata.
DeleteMinul on kohvri pakkimise aeg ajas muutunud - aastaid tagasi sai varakult alustatud, aga mida aeg edasi, seda vahetumalt enne reisi pakkimine toimub. Üritan küll mõned päevad enne vaadata üle, et piisav kogus puhtasid riideid oleks, aga muidu pakkimine eelmisel päeval või ka samal päeval, kui ärasõit ei ole vara hommikul ning ma ei suuda end eelmine õhtu kokku võtta. Sellise viimase minuti pakkimise oht on see, et pigem pakin üle st ei ole aega läbi mõelda, et neid asju vaja ei lähe, maha unustanud ei ole ammu midagi olulist. Nimekirjade koostamiseks olen laisk ning kui midagi on pakkimisel nihu läinud (kaasa ei ole saanud kõige praktilisem valik), siis üritan lihtsalt meelde jätta. Aga kuidas asjade kogust vähendada nii, et samas ei kannataks, selleni veel jõudnud ei ole - eriti kui ilm on ebastabiilne. Seda kui mõni pluus või kamsun on üleliiast, ei mäleta kauaks, aga mälestused sellest, kuidas ma kusagil liiga optimistlikult õhukeste riietega olen külmetanud, jäävad pikalt meelde.
ReplyDelete