Disclaimer: maopelgajatel ja loomakaitsjatel ei soovita lugeda.
Lühidalt: vähe puudus, et mulle oleks lõgismadu kaela kukkunud. Asi juhtus eile õhtul. Täna hommikul läksin ja tegin sündmuskohast ka foto, et lugejal pilt silme ees oleks.
Aga laske ma jutustan pikemalt. Me maja all lookleb mööda kanjonikülge vana, kitsas vankritee. Rohtu kasvanud, aastakümneid kasutamata. Jalgrada siiski leidub - minu, Pauli ja Lilli poolt sisse tallatud, kuna vankritee on osake koera igaõhtusest pissiringist. Talvel, kevadel ja sügisel rihmata, suvel rihma otsas. Sest soojadel suveõhtutel on tõenäoline siia-sinna kargavaid karvaseid ja sulelisi kohata. Ja mööda maad roomajaid. Eelkõige viimaste pärast Lillit rihmas peamegi, muude elukate osas on ta kenasti välja koolitatud, taga ajama ei kipu, aga maole mitte-pealeastumist, jooksuhoos, seda ei ole võimalik koerale külge koolitada. Maost eemale hoidmist Lillikene oskab, instinktiivselt ja pisukese õpetuse abiga. Neil puhkudel aga, mil koer, pea laiali otsas, läbi kõrge rohu kapates lõgismaole, kes õhtust jahieelset uinakut teeb, kogemata peale astub (sülitan 3x üle õla), pole koolitusest vähimatki abi.
Niisiis, oli lämbelt tuuletu õhtuhämarus, mina Lilliga vankriteel kõndimas, kusjuures mul miskipärast tavalisest enam silmad krillis, meel erk, tundlad ümbrust kompimas, justkui tunnetanuks ette, et oht läheduses. Lillikene nuhutas parasjagu mu vasakul käel, kanjoniserva kivikolakate vahel, kui silmanurgast märkasin, et paremat kätt, mu pea kohalt, pudeneb miskit suurepoolset kividelt alla. Järgmisel hetkel prantsatas sõna otseses mõttes mu jalge ette, umbes kolme meetri kaugusele jõuline, täiskasvanud, (Paul hindas hiljem, et ca 70 cm pikk), jäme, pruunikas-rohekas, raevukalt lõgisev roomaja.
Siinkohal ütlen vahemärkusena, et kui oleksin madusid paaniliselt kartev inimene, siis me oma praeguses kodus enam ammuilma ei elaks. Sest (mao)foobiast vaba olek pole ju enda valida, sa kas kardad neid või ei. Mina ei karda. Ei armasta, aga otsest kartust kah pole. Ja kuna meil siin mingeid mitmemeetriseid elukaid ei leidu, vaid kahjutud, kuigi üsna kopsakad, kuni meetrised gopher-maod ja sutsu lühemad lõgismaod, siis pole mu ebameeldivad tunded isegi mitte niivõrd mu enda ohutundega seotud, vaid eelkõige murega koera pärast. Sest, nagu öeldu, tema võib neile kogemata peale juhtuda, inimese eest lähevad lõgistajad enamjaolt ise ära, väldivad kontakti ja/või hoiatavad.
Paraku, mitte see eilne isend. Sain esimest korda tunda, mismoodi keha instinktiivselt reageerib, kui madu ründab. Sest sekundi murdosa peale seda, kui lõgismadu oli maapinda puudutanud, viskus ta mu poole, nii et meie vahele jäi kolme meetri asemel tükk maad vähem distantsi. Oleks ma üksinda olnud, töötanuks kaine mõistus ilmselt paremini - mao läheduses, iseäranis ärritatud olekus mao, on parim taktika aeglaselt taanduda. Aga mul oli ju koer kaasas. Niisiis, kui nüüd õigesti mäletan (see konkreetne hetk on arusaadavatel põhjustel mu mälus pisut udune), kargasin pika hüppega tagasi, koera rihmast endaga kaasa rebides. Sedajärgi hakkas mõistus uuesti tööle, taandusime aeglaselt, madu õnneks teist korda ei rünnanud, keris end spiraali, pea võitlusvalmilt püsti, lõgistid täie auruga töötamas. Ohtusse kaugusesse jõudnud, kehutasin koera jooksutempole, minutike hiljem olin juba maja juures ja hõikasin hingeldades Pauli, lootes, et madu püsib enam-vähem samas paigas, kuniks hangudega varustatuina kahekesi koos sündmuskohale tagasi jõuame.
Olen lõgismao tapmisest varemgi kirjutanud. Ei hakka end uuesti õigustama ega vabandama, lingitud postituses on kõik öeldud. Lisan vaid, et kui eelmistel kordadel on mind südametunnistus vaevanud, siis seekord kahjatsen vähem. Väites, et ma madusid ei karda, pean silmas neid madusid, kes mõistlikult mööda maad roomavad. Kaljudelt kaela kargavad ja minu suunas viskuvad isendid tekitavad mus tugevamaid tundeid. Ning kui reeglina üritavad lõgismaod kohtumiskohalt põgeneda, siis eilne oli ilmselgelt lähivõitluse peal väljas. Tema surm on kahetsusväärne, kuid see oli väga kiire, ja, nagu meil kombeks, avaldasime talle austust, enne kui ta keha üle kanjoniääre saatsime. Keegi saab kõhutäie - raisakullid, koiotid. Kanjonis käib eluring, ka meie Pauliga oleme osa sellest. Kogu armastuse ning lugupidamise juures eluslooduse vastu – kui tullakse praktiliselt me ukse alla meie või me koera elu ohustama, võtame meetmed tarvitusele. Linnainimesele, kelle kontakt loodusega piirdub talvel tihastele peki pakkumisega, jääb mu mõtteviis ilmselt mõistmatuks, aga sinna pole miskit parata. Elud ja olud, näe, on erinevad.
August 09/2022
“Don't be afraid of being scared. To be afraid is a sign of common sense. Only complete idiots are not afraid of anything.” ― Carlos Ruiz Zafón, The Angel's Game
Olen eriarvamusel ja mitte sellepärast, et madudega poleks kunagi kokku puutunud. Ka lõgismadudele mitu korda peaaegu peale astunud. Nagu mida loodad saavutada mao tapmisega? See konkreetne isend tõepoolest ei hammusta sind enam, kuid sama tulemuse saavutaksid teda unustades, madu laseb peagi ise jalga. Kui elad piirkonnas, kus leidub madusid, õpi nendega rahumeelselt koos eksisteerima, niikuinii ei jõua kõiki maha tappa. Kui mind ei usu konsulteeri asjatundjatega, mis oleks kõige mõistlikum käitumine.
ReplyDeleteTT, ma ei taha terav olla, aga: ole kena, ära tule mind lõgismadudega kooseksisteerimise teemal õpetama. Sul ei ole sellealaseid kogemusi, kuigi oled oma tütre mittemürgise lemmikloomast terraariumi-maoga koos elanud. Aga kas oled ka USA lääneosas elanud? Kus lõgismadu sulle su kodu-uksel vastu vaatab? Ei? No vot. Mina olen. Aastaid juba. Ja pean end asjatundjaks.
ReplyDeleteMida loodan saavutada? Seda, et vähendan majaümbruses pesitsevate lõgismadude arvu. Nad nimelt on üsna paiksed loomad. ""Madu laseb jalga" on asjatundmatu soovmõtlemine. Me kohalikud lõgismaod püsivad reeglina oma "urgude" (kivide-kaljude vaheliste käikude) läheduses.
Kusjuures gopher-madudega eksisteerin koos vägagi rahumeelselt, nagu olen korduvalt blogiski kirjutanud. Ja ma ei lähe lõgismadusid mööda kanjonit taga ajama. Küll aga võtan meetmed, kui nad minu isiklikule "urule" liig lähedale elama asuvad. Samuti tegutsen ka inimesele ohtlike mürgiämblikega (Must Lesk), kui juhtun mõne sellise pesapaiga maja läheduses avastama. Ellujäämisinstinkt, mis muud.
Uhh, mul adrenaliin tõusis su kommentaari peale, TT:), nii et pean veel ühe vastuse kirjutama:
ReplyDeleteSa ise muidu lõgismadudega "õpiksid rahumeelselt koos eksisteerima", kui nad su Toronto või Eesti kodu tagaaias elaksid? Laseksid oma koeri rahulikult iga päev välja ja puha, lootuses, et "madu on jalga lasknud"?
Ja mis puudutab "asjatundjatega konsulteerimist", siis ma elangi asjatundjate keskel. Praktika on ühene. Kohtad lõgismadu looduses - lased sel rahumeeli oma teed minna, astud kõrvale, annad roomajale eesõiguse. Kohtad oma maja lähiümbruses - talitad nagu mina. Leidub muidugi ka neid iseäranis kogenud ja asjatundlikke kohalikke elanikke, kes nn. door mat mao kinni püüavad, konteinerisse panevad, ja kodunt kaugemale sõidutavad, et roomaja seal vabaks lasta. Ei minul ega Paulil pole lõgismaopüügiga tegelemise oskusi.
Niisiis - edasised nõuanded paluks lahkesti endale jätta :), kui sa just lõgismaopüügi koolitust pole läbinud.
Kole ja õudne tõesti.
ReplyDeleteAnaloogia põhjal närilistega: kui hiirte ja rottide vastu peetakse kassi, siis kas teie kandis on olemas mingit kodulooma, kes myrgimadudest toituks?
Mina ei suuda isegi herilastega rahulikult koos eksisteerida. Millegipärast on neid terrassi läheduses omajagu, ilmselt on kuskil pesa, aga üles leidnud ma seda ei ole. Seega on herilaselõksud nii ülemisel kui alumisel terrassil rippumas, sest ma ei taha enda ega laste pärast karta. Ja herilased on huvitaval kombel ikka kohe agressiivsed. Mesilane ajab omi asju, aga herilane justkui tahakski tüli norida.
ReplyDeletemul on Tartu tiivulistest just vastupidised kogemused, mesilased võivad kurjaks minna, aga herilased katsuvad meid ignoreerida seni, kuni vähegi saab. St üks meist sai korra nõelata, kui võttis kätte puuhalu, mille peal herilane istus, nii et herilane sai muljuda, aga see oli ka põhjendatud nõelamine. Isegi leebemast leebem kimalane nõelab, kui talle nt peale astuda.
ReplyDeletemustkaarnale: kodulooma, kes mürgimadudest toituks, meie kandis (USA lääneosas) ei leidu.
ReplyDeleteOlen küll kuulnud mõnda meie kandi farmerit väitmas, et ta teab kedagi, kes teab kedagi, kelle koer tapab lõgismadusid, aga ma enne ei usu, kui oma silmaga näen. Lisaks, mulle on mu koer liiga armas, et talle lõgismaojahti proovida õpetada :)
Kui meie kandi metsloomadest ja –lindudest rääkida, siis pistrikud ja öökullid püüavad lõgismadusid. Koiotid, rebased, ilvesed kah, kui väga nälg käes, või poegi vaja kaitsta. Aga kõik kolm nimetet imetajat peavad väga ettevaatlikud olema, sest lõgismao mürk on neile eluohtlik. Seedetraktis seevastu mürk kahju ei tee.
https://faunafacts.com/snakes/what-eats-rattlesnakes/
Anule, notsule: meil herilased agressiivsed, mesilased ülimalt rahulikud. Suveti kasutavad mitme naabri mesilased meie aiatiike alalise joogikohana, seda teevad ka metsmesilased. Võime mõlema sordi mesilaste vahelt rahulikult läbi jalutada, tiike puhastada jne, mesilased ei tee teist nägugi. Aga herilased on õelamast õelamad, tulevad lausa kaugelt kallale, kaitsevad oma territooriumi. Mistap olen pidanud mitu teise korruse terrassi alust pesa kahjutuks tegema (külmutama).
ReplyDeleteMulle tuli sellestsamusest "kooseksisteerimise" soovitusest meelde epsisoodid Tovar Cerulli raamatust “The Mindful Carnivore” (väga hea lugemine, soovitan), kus looduse- ja loomasõbrast autor rajab juurviljaaia, ja paar ümisejat (marmot ingl. k) asuvad seda ründama, saaki oma huvides ära kasutama. Cerullil on tohutud süümepiinad, aga lõpuks jäävad ta enda huvid siiski domineerima, paigaldab peale kõikide muude vahendite kasutut proovimist lõksud. “Kooseksisteerimine” ei ole võimalik - söönuks saab kas Cerulli, või saavad söönuks marmotid.
ReplyDeleteMitte kõige õnnestunum võrdlus. Lõgismadu ja üldse maod enamasti inimestest ega ka inimeste toidulaua artiklitest ei toitu ;)
DeleteSee mesilaste asi on huvitav, sest mõni aasta tagasi oli just aina uudiseid mingitest ameerika tapjamesilastest, aga võib-olla olid nad Lõuna-Ameerikas.
ReplyDeletenotsu, mina tapjamesilastest kuulnud pole. Küll aga oli mõni aasta tagasi ridamisi uudiseid tapjaherilastest (vapsikutest).
ReplyDelete"‘Murder Hornets’ in the U.S.: The Rush to Stop the Asian Giant Hornet: Sightings of the Asian giant hornet have prompted fears that the vicious insect could establish itself in the United States and devastate bee populations."
https://www.nytimes.com/2020/05/02/us/asian-giant-hornet-washington.html
leidsin tapjamesilastest info üles:
ReplyDeletehttps://en.wikipedia.org/wiki/Africanized_bee
Lühidalt, Brasiilias ristati tavalisi kodumesilasi Aafrika mesilastega, et hakkaks rohkem mett andma, mis iseenesest õnnestus, aga ühtlasi tulid need mesilased ekstra kurjad, osa pani ajama ja nüüdseks on mööda Ameerikat muudkui edasi levinud. 1985 olevat Põhja-Ameerikasse jõudnud. ja Lõuna-Ameerikas pidid valdavalt nüüd olema need mesilased, sest nad on geneetiliselt dominantsed.
TT, keegi pole siin lõgismadusid võrrelnud mesilaste/herilaste/ümisejatega (ma ei saanud täpselt aru, mille kohta su võrdluse-kommentaar käis) - mul ja kommenteerijatel on algelised teadmised loodusest olemas. Cerulli juhtumi panin kirja, kuna see mulle teemaga seoses lihtsalt meenus.
ReplyDeleteOle hea mees, tee mulle teene. Ära oma arvamust lõgismadudega kooseksisteerimise teemal rohkem peale suru, aitab küll. Oleme antud asjas eriarvamusel, ja nii see (sõbralikult) jäägugi.