Kutsuti jah. Tähendab, TT tegi postituse ühest tavalisest päevast oma elus, ässitas teisigi blogijaid sama teed minema. Võtan väljakutse vastu, mööndusega, et mul pole juba jupp aega tavalist päeva olnud, sest kolimine, eks. Uus kodu, uued lõhnad nii-öelda. Aga noh, panen üleeilse elu kirja. Nagu TTgi, keskööst alustades.
Magamisega on mul hästi. Lausa toredasti. (Sülgan 3x üle õla, koputan vastu puud kah, igaks juhuks). Erinevalt paljudest ei kanna ma mingeid kehategevusi mõõtvaid vidinaid, ei öösel, ei päeval. Üksnes mõtegi säärasest ajab mind stressi, sest, noh, olen see kitsetall, keda lugeda ei tohi. Ma ei taha sekundi- ja grammipealt teada, mis minuga toimub, sest äkki ei toimu nii kuis peab, kus selle mure ots siis. Olen pigem sihuke jaanalinnu tüüpi, kui loomavõrdlustega jätkata. Kits-jaanalind. Anyway. Nagu ütsin, uni on suurepärane, ja seda vajan üsna palju. No nii kaheksa tundi, vähemaga ei mängi eriti välja, pikaajaliselt kindlasti mitte. Magama jään õhtul kümne paiku, ärkan (ilma äratuskellata) hommikul kella kuue paiku. Tõsi, voodisse lähen varem, et lugeda või millegi muu meeldivaga tegeleda. Üleeile õhtul oli lugemiseks värske Vogue (kaanelooks Billie Eilish). Ööst midagi kirjutada pole. Magasin, noh. Ja kuna ei mõõda, siis üksikasju ei tea. Unesid nägin kah, aga milliseid, seekord ei mäleta. Mul on igaöine, äärmiselt sündmusterohke, värviline unenäo-elu muide.
Anyway. Ärkasin kümmekond minutit enne kella kuut. Või kella kuute? Nii veidrad näivad mõlemad, kirjapildis. Olin varem jalul kui Paul, pigem reegel kui erand siinmajas. Panin kohvivee tulele, lõin läpaka käima, et ekraani vahtida, sest enne kohvilaksu suur osa mu ajust ajust ei tööta, selle kõnekeskus ammugi mitte. Paul laekus magamistoast ajaks, mil tarvis presskannu sõel alla vajutada, see on hommikuti tema töö. Seejärel tõmbasime kardinad eest, kuigi veel pime, pugesime, nagu igal hommikul, kumbki oma ülemõõdulisse tugitooli, kus veetsime kohvitades järgneva tunni ning viisteist-kakskümmend minutit. Mägedetagust päikesetõusu oodates, igasugu ilmaasju arutades. Ahjaa, ja oma uusi pleede nautides, sest ööd siin jahedad juba. Ma ei saa aru, miks me miskeid sääraseid põhjanabal Oregonis elades ei hankinud. Väheke karvased, õndsalt siidised. Kutsume pleede hellitlevalt our hamsters. Jututeemad? Näpuotsaga poliitikat, kuna meil on kokkulepe, et ei sukeldu varahommikuti igasugu poliitilistesse jäneseurgudesse, ei stressa end ilmaelu ja inimeste kirumisega. Tegime Thanksgivingu-plaane, pluss sellejärgse pikema, paarinädalase reisi omi. Läheme detsembri alguses camperiga Californiasse, sõpradele külla. Neile, kes, nagu meiegi, Oregonist soojemasse kliimasse kolisid.
Kohv joodud, aeg koeraga tegeleda. Väike jalutuskäik ümbruskonna tänavatel (brr, jahe, mäetipud lumised!), väikesed hommikused lõbustused loomale (mängu nimi on pebbles, teinekord kirjeldan pikemalt), peni oma õuekennelisse, söök-jook ette. Sedaaegu on päike juba mõnda aega väljas, maailm hakkab üles soojenema, linnukesed laulavad, lillekesed õitsevad… jaa, just, krüsanteemid pottides, nii ees- kui tagaaias jumala kenad veel, nii külm siin nüüd kah pole.
Teine kann kohvi tulele, hommikusöögiooteks banaan, sedajärgi praekartulid riivitud parmesaniga + kodujuust + kirsstomatid. Yumm. Pean hommikuti korraliku kõhutäie saama, muidu kisub olemine otsekohe hõredaks. Olen vist ennegi maininud, et tulenevalt erinevatest kehaehitustest ja toitumisvajadustest ei kattu minu ja Pauli söögiajad ja söögid pea kunagi. Mis ei tähenda, et me päeva jooksul mitmeid tunde ninapidi koos ei veedaks: juba nimetatud long lasting hommikukohv, lõunane koeralõbustamine + drink siin või seal värskes õhus, kui ilm vähegi lubab, õhtused pikad jutuajamised köök-elutuba lahutava baarileti taga kõõludes. Ühesõnaga, kus ma olingi. Peale hommikusööki pidasin natuke maja, pesupesu ja aknapesu, sest paari päeva tagune padusadu oli New Mexico punaka kõrbetolmu klaaspindadele kunstipäraselt laiali määrinud.
Seejärel prokrastineerisin. Peaksin tegelikult ühte sissetulekut tõotavat projekti arendama, aga kuna sisse tuleb nagunii, siis võtsin hoopiski paar hiljuti sekkarist hangitud hilpu ette, et neid parajaks õmmelda. Mis siin salata, eks ma naudin pooleldi prouaelu tänu seigale, et Paul pensionäristaatusest hoolimata siiani pisteliselt töötab, väljakutsete peale. Ja kui nüüd veel üksikasjalikumaks minna, rahateemal, kusjuures mitte niivõrd selleks, et lugejat minu finantsolukorra osas valgustada, kuivõrd selleks, et taas Ühendriike haipida, nagu mul kord juba kombeks, siis mulle maksab Ühendriikide valitsus käesolevast aastast alates samuti pensioni. Peaaegu oleksin kirjutanud “maksumaksja maksab”, aga ei. Selle raha on Paul pika tööelu jooksul mitmekordselt välja teeninud. Mulle makstav summa põhineb tema pensionil. Mäletan, et olin täitsa shokeeritud, kui teadlikuks sain, et riiklikku vanaduspensionit saava USA kodaniku abikaasa (kes nõutava vanuse saavutanud ning nõutav arv aastaid kodanikustaatuses olnud) omab õigust teatud protsendile sellest. Kusjuures minu summat ei võeta Pauli summast maha, tema saab ikka enda jao, minu oma tuleb nö. boonusena, minu nimele. Ma (me) ei pidanud isegi läbi kümne põleva bürokraatiarõnga hüppama seekord, üksnes läbi kahe-kolme. Et jah, nimetangi seda põhiliselt põhjusel, et USA tervishoiusüsteemist ja lastehoiust jms räägitakse (õigusega) õudusjutte, jättes tähelepanuta, et siinses elukorralduses leidub ka positiivseid külgi. No kasvõi seesama pensionivärk, või abikaasade/laste kindlustatus lahutuse puhul, või toetused/väljamaksed immigrantidele. Sest räägitagu USAst mida tahes, kui siin ikka nii jube elu oleks, nagu ülemere kiputakse arvama, ei vooriks inimkaravanid üle me lõunapiiri.
Kuna immigratsioonist juttu tuli, kaldun postituse teemast julmalt kõrvale, võtan ses asjas lühidalt sõna. Ma pole enda arvamust ausalt öeldes täielikult välja kujundanud, st. pole teemasse üksipulgi süvenenud. Esimeste USA aastate jooksul oli üsna ükskõik asjaolust, et ma ise panin korraliku summa raha, hea hulga aega ja närve hakkama, et legaalseks residendiks saada, samal ajal kui paljud selle kadalipu tuima näoga läbimata jätsid, nö. avatud uksest sisse kõndides. (NB! kogu käesoleva lõigu jooksul ei räägi ma asüülitaotlejatest, kelle elu, tervis või elementaarne heaolu kodumaal ohus. Räägin endasugustest mugavuspagulastest, neist, kes ei pea, kuid tahavad USAs elada.) Kus ma olingi? Ahjaa. Tänaseks on tekkinud tunne, et miks mina nii palju vaeva pidin nägema, miks minu ees piir kinni oli, kui see praegu sadade tuhandete ees täiesti valla? Pane muudkui kaks kätt taskusse ja jaluta üle. Ning ei maksa arvata, et ma Trumpi müüri pooldan, see on (oli) hullus kuubis. Aga kas teie oleksite päri olukorraga, et näiteks Eesti riik kõigile resideeruda soovijaile täitsa vaba sissepääsu võimaldab? Ja palun, ärme hakka stiilis “Ameerika manner kuulub põliselanikele, valge rass elab siin ebaseadusliku sissetungijana”. Rahvasteränded ja territooriumivallutused on toimunud sest ajast saati, mil puu otsast alla tulime. Kui geopoliitiliselt korrektsed tahaksime olla, hängiksime kõik siiani puntras kusagil Aafrikas.
Muidugi, siis esineb veel see argument, et kes USAs põllult saaki korjab ja motellitube koristab, kui illegaalsele immigratsioonile hädapidurit tõmbame. Vot sellele ma niisama paugust vastata ei oska, ei peagi oskama, pole majandus- ega sotsiaalteadlane. Pakun huupi, et needsamad inimesed, kes seda praegugi teevad. Nende järeltulijad loodetavasti mitte, sest vanemad on neile paremaid võimalusi andva hariduse võimaldanud. Ehk näeme tasakaalu mõttes mõne aasta pärast hoopiski valgenahalisi California põldudel rügamas, 100+ päikesekaitsega paksult kokku määritud. Deportatsiooni, millega Trump ähvardab, ma absoluutselt ei poolda muide. Näis, kas ja kuidas see plaan üleüldse elujõuliseks saab. Samas aga ei poolda ka seda, et igaüks võib üle USA-Mexico piiri kõndida, et seejärel otsekohe, ilma tööle asumata, makse maksmata näiteks tasuta tervisekindlustust nautida, nagu mõnel pool Californias. Või 18.000 dollarilist deebetkaarti per aasta nagu New Yorgis, esmatarbekaupade ostmiseks. See on mu meelest näkkusülitamine neile legaalsetele (uus)immigrantidele, kes end siin üles töötanud. Vähe sellest, NYs on kehval järjel residentidest peresid küll ning veel, kellele seesama 18.000 hädasti ära kuluks. Pole siis ime, et ajakohase immigratsiooniseaduse koostamist ja vastuvõtmist ootavad ning loodavad eelkõige neist maadest pärit ümberasjujad, kelle kaasmaalased praegu üle piiri marsivad. Ka hetkel kena tööhõiveprotsent võib kolinal kukkuda, kui kontrollimatu immigratsioonilaine jätkub. Äkki teeks kuidagi nii, et legaalne sisseränne vähem tüsilikuks, illegaalne ebamugavamaks? Mh? Usun, et mitmed teist tunnevad nüüd, et tahaks mulle ses teemas vastu vaielda. Aga nagu ütsin, mõelge korraks Eesti USA asemele. Lahtise riigipiiriga Eesti. Ja seda ka veel, et statistilistesse jäneseurgudesse ma pugema ei hakka. Võtan omaks, et mu seisukoht põhineb suures osas emotsioonil, kuid on ka sellisena täiesti lubatud mu meelest.
Issand. Ma ikka oskan teemast välja vahutada. Jätkan asjakohaselt. Elik keskpäeva paiku õmblesin natuke. Aga üksnes natuke, sest maja ette sõitis UPS truck, juht tõstis paki välja, andis signaali ja kimas minema. Pakis oli… arvake, mis? Calming Cuddler Long Fur Donut Dog Bed!! Sellest imeasjast pean kindlapeale eraldi postituse tegema, fotodega. Lillikene nimelt sai omale esimest korda elus spetsiaalse koeravoodi. Ei läinud poolt päevagi, kui loom oli ilmselgelt veendunud, et kogu ta senine eksistents on olnud üksainus suur piin ning kannatus. Et Tõeline Elu seisneb lebotamises pehme, koheva, XXL suurusega koeravoodi kallistavas embuses.
Nonii. Koeravoodi imetletud, sellele koht leitud, Lillikese rõõmu üle rõõmustatud, pani Paul pizza ahju. Külmutatud pizza, koos kõikide ebatervislike lisa- ja säilitusainetega, oo õudust. Oleme säherdust kõhutäidet aastaid vältinud, paraku kolimisega seoses tekkis igasugu halbu harjumusi, sest stress ja ajapuudus ja nii edasi. Paul tegeleb pizzaga seetõttu, et mina üritan kõigest väest tervislikult toituja aupaistet säilitada, väites, et ei oska seda kivikõva plönni pakendist väljagi võtta, rääkimata söömiskõlblikuks kuumutamisest. Anyway. Pizza valmis, seadsime end elutuppa suure ekraani ette (ei, ei ole telekas, meil pole mitte mingisugust kaabliühendust ega vastuvõtuantenni ega midagi. Me ei vaata telekat. Ongi üksnes ekraan, arvutiekraanide suurem sugulane). Kus ma olingi? Et siis jah, pizza, ja kaks ning pool tundi FIMi galaõhtut, MotoGP maailmakarika auhindade jagamist. (Grand Prix motorcycle racing is the highest class of motorcycle road racing events held on road circuits sanctioned by the Fédération Internationale de Motocyclisme (FIM). Independent motorcycle racing events have been held since the start of the twentieth century.) Kes mind loeb, teab ilmselt, et nii Paul kui ma oleme tolle spordiala andunud fännid juba mingi kuus-seitse aastat. Kusjuures ka tehnikapoole pealt teadlikud fännid, mis minu puhul sugugi iseendastmõistetav pole, kuna Paul on motikamees, aga mina üksnes tagaistmel sõitnud, ja ükskord ammuaega tagasi Eestis külgkorvis. Et siis jah, galaõhtu, punane vaip ja puha. No nii äge oli kõiki neid mehi kenasti klanituna ülikondades-lipsudes näha, abikaasasid-pruute viimse peal üleslööduna. Ringrajal ja selle ääres avaneb teadagi hoopis teine pilt.
No ja siis oligi õhtu käes, väljas pime. Teen lõpu lühidat, postitus kümme miili pikk juba, issand jumal. Vanaks jäänud, lobisema hakanud… Võtsin Lillikese rihma otsa, tegime pisikese pissituuri, mille käigus Lilli kõik vajalikud kohad ära märgistas. Jaa, ka emased koerad märgistavad muide, Lilli tõstab lausa jalga, mitte küll nii kõrgele nagu isased, kuid siiski. Oma hoovis ei pea vajalikuks, siin lihtsalt kükitab, sest keegi teine ta valdustesse ei tungi. Kodus tagasi, panin Lillikese ta tubasesse ööpuuri, soojendasin endale õhtusöögi (pasta + marinara + parmesan + koriander), seejärel valasime Pauliga kumbki endale klaasi Sauvignon Blanci rohke jääga, ronisime baarileti taha pukkidele. Juttu jätkus kauemaks, valasime teised klaasid veel. Seejärel kadus Paul oma workshoppi mingeid asju ajama, mina klõpsisin mõnda aega arvutis, sedajärgi võtsin kiire kuuma dushi. Tuled said kustu kella kümne paiku.
Mida siis lõpetuseks? Ei ütleks, et kirjeldet päeva tavaliseks saab nimetada, mul ei esine just palju ühtmoodi päevi. Samas, polnud teine ju ka teab mis ebatavaline. Ja andke need lõputud kõrvalepõiked andeks. Ja aitäh TTle väljakutse eest.
Foto tegin üleeile hommikul me taga-aias. Orelimägede (La Sierra de los Órganos) tippudel moondus paari päeva tagune paduvihm lumeks. Mõni ime, kõrgeim tipp merepinnast pea kolm kilomeetrit ülalpool. Mäletate, me Pauliga abiellusime sealsamas üleval, Orelimägedes? Jaanuarikuus, lumega.
November 20/2024
“We are all ordinary. We are all boring. We are all spectacular. We are all shy. We are all bold. We are all heroes. We are all helpless. It just depends on the day.” ― Brad Meltzer
Mind jäi see käänamise asi vaevama (kas seesütlev on New Yorgis või New Yorkis, nagu esimese hooga kirjutasin). Googeldasin. Muidugi New Yorgis. Emakeel hakkab tasapisi lonkama, häbilugu.
ReplyDeleteOhh, ära muretse. Ma sain alles 30+ vanuses teada, et eesti keeles ei kirjutatagi Helsinki ja rekka. On Helsingi ja reka. Ma omast arust täitsa Eestis sündinud ja eluaeg elanud eesti emakeelega eestlane, aga ma ei teagi, mingid geenid vist löövad välja :D
DeleteReka sain ma teada alles - mai' tea - viis aastat tagasi? Ja ikka tundub veider. Ei kattu minu keelerajuga, noh :-).
DeleteMa Helsingit teadsin. Aga et reka ühe k-ga, sain teada veel hiljem kui Pilleke, mingi kaks aastat tagasi vist. Ja no ei kattu absoluutselt minugi keeletajuga. Aga "keeleRaju" - selle uudissõna võtan kasutusse! :)
Deletema hääldan küll "reka" (teises vältes, mitte kolmandas), aga mingist vanast silmamälust tahaks ikkagi "rekka" kirjutada.
DeleteMa ka hääldan teises vältes, olen alati hääldanud, aga kirja tahaks ikka "rekka" panna. Ja keeleRaju märkasin alles nüüd ;-)
DeleteJa ma olen jällegi eluaeg kolmandas vältes hääldanud, nii et minu jaoks see "reka" on ikka väga võõras ja vale.
DeleteMa olen kah eluaeg kolmandas vältes hääldanud. Võin eksida, aga see on ju laensõna soome keelest? Ja nemad ju hääldavad kolmandas? Miks eestlased üleüldse kirjapildi ja häälduse ära muutsid? Mis isetegevus see sihuke olgu? Selgitage mulle, palun.
DeleteSest eestlastel on üldse soomlastega võrreldes sõnad lühenenud ja ühe sellise lühenemisena on meil teine välde olemas. Vbla soomlased kasutaks seal ka teist väldet, kui neil oleks!
DeleteJa laensõnad kipuvad võtma olemasolevate sõnadega sarnase kuju - kohalikud häälikuseadused (tähenduses "seaduspärad") ei lase hästi teisiti hääldada, v.a põhjaranniku ja Kirde-Eesti päritolu inimestel, kes on võib-olla üldse siia lahe lõunarannale tagasi kolinud soome hõimude järglased, ja kellel on päris kindlasti ajaloo vältel soomlastega tihedam suhtlemine käinud kui sisemaakatel. (Vastukaaluks olevat edelasoome murded väga eestpärased, ilmselt samal põhjusel.)
Aga sisemaa pool on enamikus omasõnades sarnases kombinatsioonis (lühike täishäälik - sulghäälik(ud) - täishäälik) nimetavas käändes igal pool esimene või teine välde. Jättes esimese välte näited praegu kõrvale (sest liiga erinevad), siis muudkui papu, papa, hake, äpu, noku, äke, leke, ike, lüke, aku, läkiläki, hape, lepe, õpe, hüpe, kate, mõte, läte, võti, mitu ja pärisnimed jms nagu Kati, Mati, Uku, Kõpu, Täpi, Tipa, Kata, Juta, Iti. Ka nende hulgas on selliseid, mis on kas kuskilt mujalt laenatud või mida soomlastega juba vanast ajast jagame ja mis on neis teistes keeltes pikema sulghäälikuga.
Arvan, et üks põhjus on meie (kusjuures nii meie kui ka soomlaste) suur kalduvus astmevaheldusele ja seda tüüpi sõnades käib meie eelistatud vaheldus nii, et sõna läheb omastavas käändes "tugevamaks", st häälikud pikemaks. Mis tähendab, et kui me kõige pikema häälikuvariandi kohe nimetavas käändes ära raiskaks, ei oleks enam, mida pikendada. Ja see harjumus laieneb siis ka neile sõnadele, mis astmevaheldusest (esialgu?) pääsevad (nagu seesama reka).
teisisõnu, me kohtleme seda sõna samamoodi, nagu neid sarnase koostisega sõnu, mis olid meil soomlastega kunagi ühised ja seejärel eri teed pidi arenesid. Käitume, nagu ta oleks meil kogu aeg olemas olnud ja kõik selle arengu koos teiste sõnadega läbi teinud.
Mina panen laigi sellele postitusele. Ka kõige plahvatusohtlikumale osale.
ReplyDeleteMa ka laigin.
ReplyDeleteääremärkus - ka illegaalsed immigrandid maksavad USAs makse (mitte ainult tarbimisemakse, mis on paratamatud, vaid ka tavalists tulumaksu), sest nähtavasti süsteemi üks käsi ei tea, mida teine teeb või õigemini maksuameti käsi on kõige pikem ja tema võtab ikka oma.
ReplyDeleteLeidsin mingi statistika, mis ütles, et grupina maksavad nad oma kogusissetulekust suurema osa maksudeks kui USA kõige jõukam 1%.
notsu, ära pane pahaks, aga ma postituses ekstra rõhutasin: “... et statistilistesse jäneseurgudesse ma pugema ei hakka. Võtan omaks, et mu seisukoht põhineb suures osas emotsioonil, kuid on ka sellisena täiesti lubatud mu meelest.”
DeleteMuidu on nii, nagu selles Bill Maheri sketshis, kus inimesed eluliste faktide pealt kurdavad, et hinnad on kõrged ja immigratsiooniseadustega, ammugi –praktikaga polda rahul, ja Kamala vastab "fuck your emotions, look at that chart."
Vastan lühidalt. Jaa, illegaalsetel immigrantidel on võimalus tulumaksu maksta, juhul kui nad selleks vastavad sammud astuvad. Kõik seda muidugi ei tee, erinevatel põhjustel, osad aga küll, ja see toob riigikassale kenasti sisse. Siin on pisuke selgitus: https://fee.org/articles/why-undocumented-immigrants-choose-to-pay-income-taxes/
Just nimelt, maksuameti käsi on kõige pikem. Paraku, maksuraha on asja üks külg. Siin on ka muud küljed. Tervishoid, haridus, elamispind. Kuritegevus. Just name it. Kusjuures piiri ei ületata teadagi üksnes piiripunktides. USA piiriäärsete osariikide väheasustatud alade majapidamistel on turvalisusmured. Ja nii edasi. Ma ikkagi pöörduks tagasi selle "pane Eesti samasse olukorda" juurde. Kas sinu meelest oleks OK, et näiteks üle Eesti lõunapiiri võib tulla igaüks, eks siis pärast vaatame, mis tulijatega teeme?Piirideta maailm on muidugi ideena väga kena, aga kuna praegune ilmakorraldus on nagu on, siis kas pole loogiline, et riigipiir nö. füüsiliselt peab, et igaüks ei saa lihtsalt niisama riiki sisse jalutada? Isegi kui ta (paremal juhul) peale jalutamist makse maksab?
Kusjuures neid va statistikaid võib (illegaalse) immigratsiooni kohta leida mitut sorti, milline kellelegi parasjagu sobib. Immigrantide ja 1% võrdlemine on muidugi apetiitne ja efektiivne argument, aga ma tõesti ei soovi siin pikemat selleteemalist arutelu pidada. Ma ei ole neis asjus nii huviline ja teadlik kui sina, ja veelkord: täiesti ausalt tunnistasin ju, et suurelt jaolt emotsiooni pealt kirjutasin. Ma elan kõigest 50 miili Mehhiko piirist, mistap arvan, et võin endale immigratsioonialaseid emotsioone lubada :)
Anyway, ära võta seda pealehüppamisena vms, onju. Peace!
ma ei saa kahtlemata öelda, et sul on valed tunded, kui sa puutud immigratsiooni-ebameeldivustega ise kokku, ja selle kohta ma ei kirjuta.
DeleteTahtsin lihtsalt faktiväite kohta (et ei maksa makse) täpsustuse lisada.
üks faktitäpsustus veel - sisuliselt saabki üle meie lõunapiiri kes iganes tulla (kes juba Euroopa Liitu on pääsenud). Euroopa Liidu sisepiiridel piirkontrolli ei ole.
DeleteIdapiiriga on teine lugu, aga selle piirivalve põhimotiiv ei ole enam ebaseaduslik immigratsioon (kuigi Venemaa katsub ka seda meie ressursside koormamiseks ära kasutada ja veab küüniliselt nn globaalsest lõunast inimesi ainult selleks sisse, et neid siis üle oma läänepiiri visata).
Jah, muidugi, mu Eesti lõunapiiri näide oli sobimatu, EL ju. My bad. Aga usun, et said mu faktiveast hoolmata aru, mida silmas pidasin. Et kas sulle meeldiks, kui üle ELi avatud piiri päevast päeva rahvast sisse vooriks.
DeleteVeel faktidest. Kirjutasin: “Samas aga ei poolda ka seda, et igaüks võib üle USA-Mexico piiri kõndida, et seejärel otsekohe, ilma tööle asumata, makse maksmata näiteks tasuta tervisekindlustust nautida, nagu mõnel pool Californias.” OK, oleksin võinud täpsustada, et OSAD illegaalsed immigrandid maksavad makse. My bad, again.
Samas: "Starting Jan. 1, 2024, all undocumented immigrants, regardless of age, will qualify for Medi-Cal, California's version of the federal Medicaid program for people with low incomes." https://abcnews.go.com/Health/california-1st-state-offer-health-insurance-undocumented-immigrants/story?id=105986377
Loomulikult olen seda meelt, et madala sissetulekuga inimesed, ka mitte-maksumaksjad, peavad saama inimlikku arstiabi. Küsimus on selles, kas meie, maksumaksjad, jõuame selle kõik kinni plekkida.
"It will cost the state over $6.5 billion annually to provide Medi-Cal to all undocumented immigrants, according to the most recent analysis by the non-partisan Legislative Analyst Office" … "Given the fact that over 300,000 undocumented migrants have crossed into California at the Mexico border in 2023 alone, the costs for this program are only going to increase from here.”
Tead ju seda väljendit “nanny state”. Et inimestele antakse kala, selmet anda õng. California täpselt nii talitabki. Aga ausalt, ma tõmban joone alla omalt poolt. Räägiks parem Lillikese uuest voodist või midagi :)
ma teen omalt poolt sellise kokkuvõtte, et küsimus, kas maksumaksjad jõuavad seda kinni plekkida ja kas see on rahaliselt summa summarum kasulik või kahjulik, leiab vastuse paraku ilmselt just statistikast.
DeleteKüsimus, kas maksumaksjad tahavad seda teha, leiab aga vastuse maksumaksja tunnetest.
Nõus su kokkuvõttega jõudmise/tahtmise osas.
DeleteRingiga tagasi Bill Maheri juurde: "Fuck your feelings, look at this chart".
Eesti kagupiiril juba aastaid käiaksegi yle piiri, ka vene poolelt. Mu justnimelt piiri ääres elaval vennal oli kombeks mõnikord koos igasugustega välismaale jooma sattuda ja siis pärast muljetati ikka igasugust. Aga kuna pealinn on kaugel, siis see olukord ei uvitagi kedagi.
DeleteNo meil enam-vähem samamoodi, üle piiri tullakse pealinnast, Washington DC'st ju kaugel-kaugel: Californias, Arizonas, New Mexicos, Texases. Pealinn ja pealinlased) ei tea, mida sisserändajate karavanid kohalikus kontekstis tähendavad. Ja kui siis Texase kuberner (tunnistan, et muidu mölakas) bussitäied põhja poole, New Yorki jm saatis, oli ai vai, kuidas nii saama, kasutab immigrante poliitiliste etturitena. Kasutas jah, aga point oli, et pealinn, tee silmad lahti, sest juttu ju keegi Washingtonis kuulda ei võtnud, tuli näidetega illustreerida. Et palun, tegelege nüüd nende sissetulijatega, nii nagu meie seal kaugel all lõunas tegelema oleme sunnitud.
DeleteAnyway. Nüüd kukkusin jälle vahutama, olles eelnevalt notsul suu kinni teipinud. Palun vabandust. Ma lihtsalt lähen iga kord pisut okkaliseks, kui ookeaniüleselt siinseid olusid paremini tundukse teadvat. Ego, noh. Minu oma siis.
Nii mõnus päev! Ma heas mõttes väga kadestan sinu elustiili ja -rütmi ning teen kõik selleks, et kümne aasta pärast samamoodi elu nautida.
ReplyDeleteLillikese voodist tahaks kindlasti pilti näha.
Küsimata nõuanne: sa alusta minu moodi elustiili Käbile donut-voodi ostmisega :)
DeleteAga muidu, jah, sind ja su sihikindlust teades, 10 aasta pärast on sul minu omast mõnusamgi elustiil ja -rütm. Või noh, tegelikult ei saa võrrelda, kellele mis mõnus tundub - ütleme siis nii, et 10 aasta pärast on sul täpselt selline elu, nagu sa soovid.
Suur riik, palju võimalusi - aga, aga. Võimalusi valivad ja loovad inimesed, kes seal elavad.
ReplyDeleteTundus mõnus päev, aga mitte nagu taeva kingitus, vaid aus auhind pikema rabelemise eest. Ja koerakese voodike on otse loomulikult tähtis osa inemise majapidamise mõnusustest.
Jah, Paul ütles sama, et ostsin Lilli voodi enda, mitte koera meeleheaks :) Tõele au andes proovisin donuti ise kah ära, kohe, kui pakist välja võtsin. Üle mõistuse mõnus! Mahutas mind kenasti, tellisin kõige suurema, kaks Lillikest mahuks rahulikult sisse. Peaks endale teise tellima, päevaunedeks… või oot, mul pole ju (enam) kommet päevati tukastada.
DeleteA mis mõnusasse päeva puutub, siis jah, ma tegelikult mõtsin selle üle pikemalt, et on jah taeva kingitus. Ja on rabeletud jah, nii kitsamas mõttes (kolimine), kui ka laiemas (eelnev elu). Ja siis jäin pikemalt selsamal teemal mõtteid mõlgutama, millest Pilleke lubas blogida (jaa, just, torgin, tuletan meelde, paluks ära teha!), et kas hea elu peab ÄRA TEENIMA, või on OK seda nautida ka niisama, ilma eelnevaid sissemakseid tegemata, ülekantud tähenduses. Aga selle teema jätan Pillekesele, ei hakka siin ja praegu arendama.
Ütlen lühidalt (postitus hiljem) - ei pea ära teenima. Arvaku ülejäänud maailm mis tahab, aga hea ja mõnus elu on sünniga kaasa saadud inimõigus. Veidi oma valikutest muidugi sõltub ja tähendab ka erinevaid asju erinevatele inimestele, aga mitte midagi ei ole vaja ÄRA TEENIDA. Aga, Epp, ma tahtsin küsida hoopis selle USA pensionisüsteemi kohta: a) miks sa NII NOORELT saad? b) või sõltub see abikaasa pensioniikka jõudmisest? c) kas see on riiklik pension? või tööandja? d) kuidas USAs riikliku pensioniga lood üldse on? Ma pole kunagi lähemalt uurinud, aga kuulates hala, kuidas tervishoiusüsteemiga on jube halvasti, tasustatud puhkust, vanemapuhkust ja mitte midagi ei ole, siis on mulle kuidagi (nõmedalt) jäänud mulje, et pensioniga ka viletsad lood. Ja kas see kehtib mõlemat pidi ehk siis mees saab naise pensionist ka osa või on siin üks pool diskrimineeritud, kuigi ma ei oskagi kohe konkreetselt osutada, kumb.
Delete
DeleteNii palju küsimusi, Pilleke :) Ma lühidalt, seest see on taas säärane teema, et võiks 10 postitust kirjutada, ja ikka ei saaks kõike põhjani ja põhjalikult selgitatud. Vastused:
Mis mõttes noorelt?:) Ma olen 63.
Riiklik pension.
Tööandja pension on eraldi teema, keeruline süsteem, üksikasjad sõltuvad tööandjast, ei hakka meie pere omi avalikult käsitlema, privaatne info. https://www.aarp.org/retirement/social-security/questions-answers/pensions-and-social-security.html
Riikliku pensioni (social security) väljamakseid saab taotlema hakata alates 62 eluaastast (sama ka kaastaotleja, st minu puhul.) Makstav summa sõltub elu jooksul teenitud töötasust, ja mida kaueb taotlemisega venitad, seda suurema summa kätte saad (sama kaastaotlejaga). Eks Riik selle peale loodabki, et inimesed ahned, venitavad kummi, surevad eest ära, enne kui väljamakseid taotlevad :)
Kehtib soolises mõttes mõlemat pidi. Vahet pole, kes abielupaarist on pensioni välja teenija ja kes kaastaotleja, st. mehed ja naised võrdsed. Kui mõlemad on Ühendriikides töötanud, siis saavad mõlemad otse loomulikut oma väljateenitud summa. Kui üks pool sureb, hakkab teine pool automaatselt saama noist kahest pensionist suuremat. Kui mina kaastaotlejana, USAs tööstaazhi omamata (ptüi, ptüi, ptüi) peaksin meist kahest kauem elama, hakkan automaatselt abikaasa pensioni saama.
Nii et pensionisüsteemi üle siin küll kurta ei saa. Ega muidu need valgetes tossudes ameerika pensionärid mööda ilma ringi kruisiks :)
Kõnekujund "(välja)teenitud puhkus" ja muu taoline pärineb ajast, kus ka kõige lihtsamad asjad tulid väga suure vaevaga kätte. Ja kui keegi midagi teiste arvates ebaõiglaselt rohkem sai, siis oldi tema peale päris kurjad. Tänapäeva võimaluste juures oleks rumalus kogu oma ärkvelolekuaeg töörabamisele kulutada. Et nagu, kas meil hinge ei olegi või? ;)
Delete