Uus kodu

Tuleb vist hüplik postitus, aga pikalt olen venitanud juba, niisiis. 

Huh, tasapisi hakkan blogide takkajärgi lugemisega järje peale jõudma. Vaatan, et Kitty on Inglismaal linnast maale kolinud. Mina, näe, talitasin täitsa vastupidi – maalt linna. No kohe ikka linna mis linna, naabrite majad lausa käega katsuda. Ja kui juba siiakanti kolida, siis miks mitte paika, kus kohalik koloriit lausa tänavasiltidelt näkku kargab. Esimene foto võetud me kodutänava nurgal. Jajah, New Mexico ja chili-piprad kuuluvad teadagi kokku nagu... New Mexico ja chili-piprad. "Cayenne vs. Jalopeno: those are two of the most popular chilies in the world. They are both very common in the kitchen, but their looks, heat, and use cases typically differ quite a bit. Let’s compare these two chilies – their heat, flavor, use cases, and more."

Aga mitte ainult majad, vaid ka mäed on lausa käega katsuda. Teine pilt ei tee õigust, Orelimäed on me kodule tegelikult ikka nii lähedal, et. Ja kuigi kolmandal fotol paistavad suhteliselt taltsad, madalad, ulatub mäeaheliku kõrgeim tipp üle kahe ja poole kilomeetri. Nothing to sneeze at, nagu siinpool kombeks öelda. Seesamune kõrgeim tipp paistab koduaiast kätte. Ja kuna mäejalam siinsamas, paari kvartali kaugusel, kuuleme öösiti koiotilaulu ja kakkude huikamist, hommikuti kõrvupaitavat linnukoori. Nii et jah, linn tundub siinkohal suhteline mõiste.

Mul tuli ükspäev üsna diip mõttekäik pähe, naabruskonna arhitektuuriga seotult. Või noh, arhitektuur vast liig kõrgelennuline väljend uusasunduse kohta, kuid kasutan parema puudumisel. Ühesõnaga, nagu meiegi oma, on enamik kodusid siinses ümbruskonnas adobe stiilis. (Tõsi, adobe märgib algselt ehitustehnikat, pealegi on nii meie maja kui naabrite omad võlts-adobed, aga see selleks.) Mis tähendab, et majade esiküljed on justkui kindlustel - suletud, kinniehitatud, eesaed pisike või puudub hoopis. Elu käib taga-aias. Elanikud aga, nemad on suletusest, introvertsusest kaugel. Me siin tupiktänaval vaid paar nädalat elanud, ja tunneme pea kõiki naabreid juba. Astuvad ligi, ütlevad tere tulemast, küsivad, kas abi vaja, tutvustavad kohalikke olusid. Paul ja ma valmistame paraku pisukese pettumuse, pole ju Las Cruceses kaugeltki uustulnukad, siinset elu-olu jagame hästi. Aga tagasi selle diibi mõtte juurde. Eestis on mu meelest pigem eesaia-kultuur levinud, muruplatsid ja lilleklumbid ja ilupuud. Elanikud, vastupidi, sissepoole, endasse tõmbunud, kontaktidest pigem hoidutakse, ei? Sõnaga, arhitektuur ei kajasta kohalikku suhtluskultuuri. 

Orelimäed, need kõrguvad me koduaiast vaadatuna idas, päikesetõusu pool. Läänes, loojangu suunas asuv mäeahelik kannab nime Floridas. Hääldada pika i-ga, mehhikopäraselt. Ja põhjakaares on Doña Ana mäed. Nii me siin mägedevahelises kõrbes, Mesilla orus elame. Mehhiko piirist viiekümne miili (kaheksakümne kilomeetri) kaugusel. 

  

Maja on... suur. Funktsionaalne. Heas mõttes ameerikalik, kuid ütleme nii, et kui millalgi ostmiseks läheb, siis säärast ma ei valiks. Samas, praeguseks eluetapiks sobib mulle ja Paulile suurepäraselt. Mõnusasti sisse oleme kah end seadnud juba, viimne kui kolimiskast lahti pakitud, raamaturiiulid püsti, pildid seintel, ühesõnaga, maja kodustatud. Ja no mis võiks kahe suure vannitoa vastu olla, liiatigi, et master bathroom justkui väike spa. (Kõrvalepõige: kas olen maininud, et enam pole poliitiliselt korrektne kasutada väljendid master bathroom? Sel olla orjanduse maik juures. Nüüd tuleb öelda primari bathroom. Ja master bedroom asemel primary bedroom.) Anyway. Primary bathroom, jah, on lausa kahe aknaga, üks neist väga suur, avaneb me tagaõuele. Ma jumaldan aknaga vannitube, eelmises kodus seda luksust polnud. Elutuba avar, kõrge laega, ruumikas köök baariletiga eraldet. Mul pole üheski kodus nii lahedalt köögitööpinda käes olnud nagu siin. Esimesed nädalad lausa hoidsin vanast harjumusest ruumi kokku, toimetasin ühelainsal väiksemat sorti alal.

 

Mis siis veel. Seltsielu võttis täistuurid, niipea kui majapidamise enam-vähem töökorda olime saanud, meil kohalikke sõpru-sugulasi jagub. Pauli noorema poja kihluspeo pidasime maha, Hot Tunat käisime kuulamas  (kujutage ette, Kaukonen on kaheksakümmend neli, Casady kaheksakümmend, tuuritavad praegu USA lääneosariikides. Tahan sama vitaalne olla, kui suureks saan!), uuendasime kohaliku filmiklubi liikmelisuse (non-mainstream filmiõhtud laudade ja drinkidega), ja muud säärast. Eks peale kümmet aastat kanjonikalda solituudi on ikka magus küll, kui saad õhtul linna minna ja elu nautida, ilma et peaks vähemasti kolmekümnemiilise (viiekümnekilomeetrise) kojusõidu pärast muretsema.

Ja kliima muidugi, oh õndsust. Mis meil ongi praegu, oktoobri keskpaik, eks? Ja ma mekin õhtuti aias suvekleidikese väel veini. Talvehirm puudub. Nii väsisin sellest. Ju pole ikka õige eestlane, sest mõistuse tasandil saan nelja aastaaja imelisusest vägagi aru. Aga ma ei taha ega talu enam külma ja lund ja musta jääd ja jõledaid teeolusid. Oregoni talv pakkus neid lahke käega, no nii viis kuud aastas vähemasti. Mäletan, New Mexicost ära kolides olin kuumusest tüdinenud, neli aastaaega tundus väga värskendav. Aga näe, seejärel tüdinesin omakorda jälle aastaaegadest. Või õigemini mitte aastaaegadest, vaid noist ebamäärastest ilmadest, no teate küll, säärastest, mida Eesti kliimagi lahkelt pakub. Pead ei anna, ehk kümne aasta pärast on mul taas kõrbest kõrini, aga noh, selle üle on praegu vara muretseda. Praegu olen nii õnnelik ja rahul, et sooja kliimasse tagasi sain. 

Eks riburada kirjutan kohalikku kultuuri ja ajalugu ja loodust ja me enda uut elu pikemalt lahti, seks korraks panen punkti, kell hakkab kesköö kanti kippuma, ja mul kolimisväsimus ikka veel kontides, kui aus olla.

  

Kaks esimest fotot minu, kolmas Pauli tehtud, Lillikese esimene jalutuskäik uue kodulinna mägede jalamil.  

October 14/2024

“I’ve learned that home isn’t a place, it’s a feeling.” ― Cecelia Ahern: Love, Rosie