LILLIKENE HAUGUB AINULT ASJA PÄRAST.
Mul ausalt öelda ei tule meelde ühtegi korda, mil ta valehäiret oleks andnud. Kusjuures hääl on Lillil sihuke mõnus, madal, nagu Yarkolgi oli. Ma olen neid kiledalt kõlavaid emaseid saksa lambakoeri kuulnud küll, no ei ole tore.

Nüüd juba oskan natuke Lilli “jutust” aru kah saada. Sõnumeid “auto tuleb”, “võõras inimene tuleb”, “tuttav inimene tuleb”, “keegi jalutab/jookseb/sõidab rattaga/ratsutab rohumaadel teispool kanjonit”, “metsloom läheduses” – neid tõlgin inimkeelde juba täitsa sujuvalt. Paar päeva tagasi täiendas Lillikene oma sõnavara. Sedakorda polnud tegemist haugatuste, pigem vaiksete niuksatustega. Tähenduseks, nagu teada sain, “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutu elukas läheduses”. Lood järgmised.

Mina toas, Lilli õues oma aedikus. Kuulen, et niutsub. Kuna tal muidu kiunumise kommet pole, lähen välja vaatama, et mis toimub. Ei näe midagi erilist. Rohumaad tühjad, kedagi tulemas pole, metsloomi silmapiiril ka mitte. Lähen tuppa tagasi. Natukese aja pärast teeb Lilli jälle sama häält. Taas ei märka ma midagi niutsumisväärset. Kehitan õlgu, jalutan üle sissesõidutee, et alla kanjonisse kiigata, ehk on seal miskit teokil – ja vähe puudub, et oleksin gopher snake beebile peale astunud. (Ma ei tea, kuidas selle mao eestikeelne nimi on, nastiklane, Pituophis catenifer catenifer)
Ühesõnaga, Lilli hakkas aedikus kergendunult keksima – lõpuks ometi märkas tuim inimene “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutut elukat”. Vaene uss oli ilmselgelt eksinud, ei osanud asfaldilt rohu sisse teed leida. Aitasin teda siis õrnalt tokiga tagant, mispeale läks ludinal.

Ma tegelikult väga loodan, et lõgismao-beebi puhul oleks Lilli teisiti käitunud, näiteks hoiatavalt haukunud niutsumise asemel. Lõgismadudel on muide täiesti teine aura kui gopheritel, hirmutav ja eemaletõukav, kuigi need kaks roomajaliiki on asjatundmatule silmale vägagi sarnased. Mina olen mõlemaid piisavalt näinud, et üheainsa pilguga kindlaks teha, kummaga tegemist, isegi kui ma mao sabaotsa ei näe või lõginat ei kuule. Peale selle on verinoor lõgismadu veelgi ohtlikum kui täiskasvanu. Sellest olen pikemalt kirjutanud siin.

Ussi-juhtumist paar päevakest möödas, Lillil jälle niuks lahti. Kordub sama stsenaarium. Mina välja vaatama, miskit ei märka, tuppa tagasi, Lilli uuesti niutsuma. Seekord sain juba aru, et tegemist on minu tähelepanematusega. Teritasin siis meeli ja seal ta oligi – nooruke kuldvint, pooluimasena aiatoolil, küllap vastu akent põrganud, vaeseke. Lillil taas jumala õigus: “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutut elukas läheduses”. Lind kogus end suhteliselt kiiresti, kui nii umbes veerandtunni järel oli kadunud. Nagu fotolt näha, pidas Lilli toibujal teraselt silma peal. Mõlemast sündmusest sain foto kah.

Ühesõnaga, niimoodi me siin Lilliga õpime teineteisest aru saama. Edeneb.
September 11/2017
"Dogs feel very strongly that they should always go with you in the car, in case the need should arise for them to bark violently at nothing right in your ear."- Dave Barry