LILLIKENE SAAB HOMME KÜMNEKUUSEKS. Selle puhul räägin teile kaks Lugu.

ESIMENE LUGU on mu vanast koerast Jeekimist, kelle 14 eluaastat möödusid millaski eelmise sajandi kaheksa- ja üheksakümnendatel. Jeekim oli ilus, suur, must, karvane koer. Segu saksa lambakoerast, njuufast ning ilmselt veel millestki. Pehme iseloomuga, sõnakuulelik. Ühesõnaga. Võtsin mina noil ammustel aegadel ühel päeval vorstivõileibu teha, Doktorivorstiga. Kusjuures Doktorivorst (ee...mmm...kas seda tuleks suure või väikese tähega kirjutada?) polnud toona üleüldse iseendastmõistetav leivakate, pigem kvalifitseerus delikatessiks. Noh, tegin kaks võileiba valmis (leib, või, vorst, tomativiilud), viisin elutuppa telekalauale, ise läksin kööki veel millegi järele, küllap joogi. Tagasi elutoas, ei osanud ma esiti midagi kahtlustada, kuigi Jeekim nägi veelgi ujedam välja kui tavaliselt. Alles siis, kui võileiba hammustasin, sain aru, et miski puudub. Vorst nimelt. Leib, või, tomat olid kenasti ülestikku, aga mida polnud, oli vorst. Minu köögiskäigu ajal kedagi teist toas ei viibinud (kass, mees, vanatädi Vilma, vanem koer Eduard), nii ei jäägi mul tänini muud üle kui mõistatada, mismoodi Jeekim vorstiviilud leiva ja tomati vahelt välja sikutas, võileiva välimust rikkumata.

TEINE LUGU on Lillist, värske selline, nädalavanune. Magamistoas öökapi peal seisab meil pakk mängukaarte. Pauli omad. Alati perfektses virnas, servad sirgeks koputatud. Paar õhtut tagasi aga avastas Paul voodi alt räbaldunud, läbilutsutatud mängukaardi. Ruutu kaheksa. Mina paberit ei lutsuta, iseenda süütuses oli Paul kah enam kui kindel, mistap jäi kurjategijana sõelale kolmas majaelanik – Lilli. Ruutu kaheksa oli omadega õhtal, koera sõimata polnud mõtet. Mis aga meile mõtteainet andis, oli viis, kuidas Lillikene tolle kaardi kätte sai, kogu pakki laiali puistamata. Kusjuures risti kaheksa polnud teps mitte kõige pealmine kaart, seda teadis Paul kindlalt. Küllap saate nüüd aru, miks ma need kaks lugu ühte postitusse koondasin. Vorst võileiva vahelt ning kaart pakist kätte saada, hammastega – täielik mustkunst mu meelest. Koerad, nemad ikka oskavad...

Fotod Lillikese lemmik-vaatluspostilt, maja eest murult, vaatega alla kanjonisse. Ärge pange seda suitsu tähele, see on meil siin viimastel päevadel normaalne. Üheksat lääneosariiki laastavad metsatulekahjud, suits koguneb kenasti Kesk-Oregoni kokku.
September 05/2017