TÄNA HOMMIKUL PEALE EILEÕHTUST VIHMA oli kõik nii tänuväärselt värske ja lõhnas mis jaksas. Kadakad ja salveipõõsad. Päikesetõus küll veel väheke suitsune, aga hingata siiski hoopis kergem. Alumisel pildil on Lilli peadpidi minu termostassis. Või noh, tundub, et on:-) Tegelikult nuusutab ta vihmamärga maad, aga tassi tõstsin meelega objektiivi ette.

Lillikese vanuse kasvades oleme talle tasapisi vabadust juurde andnud. Lootes (loodetavasti õigustatult:-) et vanus kasvab võrdeliselt aruga. Ühesõnaga, usaldame ta kanjoniserval ja põõsastikus vabalt ringi jooksma, samal ajal kui ise metsatukas hommikukohvi rüüpame. Ega Lilli kaugele ei lähe, hüüdmise peale on alati kähku kohal. Jahib jäneseid ja oravaid. Mitu korda on juhtunud, et kõigepealt tuhiseb jänes me kohvilauast mööda, siis läheb mitu head sekundit sekundit, enne kui põõsastest kargab välja Lilli, silmad punnis, keel ripakil, kündes ninaga maad, et lõhna paremini üles võtta. Jänku-Juss on muidugi juba ammu kanjonisse kadunud, kui Lilli ikka veel ringi tuiskab, lootes jänesehaakide rägastikus õiget suunda leida.
September 08/2017