MIKS EESTLASEL NII KURADIMA HEA MEEL ON, KUI TEISEL SITASTI LÄHEB? Ei saa muudmoodi kui kahe käega alla kirjutada Rentsi blogipostitusele, teda käin ikka pisteliselt lugemas. Seekord teemaks Postimehe artikkel eestlastest, kes „ei saanud välismaal hakkama ja tulid tagasi, sabad sorgus“, alates Maire Aunastest lõpetades Alex Lepajõega. Ei hakka ma sellele lollakale artiklile linkimagi, milleks neile klikke koguda, tõepoolest. Lugege parem Rentsi postitust õigustatet küsimusega, KUST nimelt jookseb eestlaste arvates läbikukkumise piir. Et millal sünnimaale naasmine kvalifitseerub tagasi tulekuks, millal võõrsil läbikukkumiseks. Ja mis pagana ühe käega andmine ja teisega võtmine see käib, et talendid koju, aga samal ajal oled luuser, kui väljamaale ei jää. Siinkohal võiks siis ju teisegi küsimuse esitada - kust jookseb talendi/talendituse piir?

p.s. Ei, mul ei ole vähimatki plaani taas Eestisse elama asuda. Samas, never say never. Kuid tõenäosus on siiski ülimalt väike, kui mitte olematu.
Foto: Internet
September 09/2017