FACEBOOKI VALUD JA
Eile, pühapäeval,tõmmati mulle sotsiaalmeedia kott pähe. Algatuseks pean vist üle kordama, et mul ei ole Twitteri ega Instagrami kontot ning ka Facebookiga on suhted suhteliselt jahedad. Et mitte öelda külmad. Minu FB-elu piirdub tolle käsitöövärgiga Epp’s Empire lehel, pluss ühe koerainimese sõbraks ja ühe saksa lambakoerte grupi liikmeks olemisega, mõlemad on Lilliga seotud. Epp’s Empire's postitan vaid fotosid oma näputööst koos lühikese kommentaariga, üliharva mõni looduspilt või siis ülesvõte Lillikesest (viimased muuseas koguvad kõige enam laike:-) Nimetage vanamoodsaks, kui soovite, aga mõte oma elu ja olu Facebookis laiali laotamisest ei tule minu puhul kõne allagi. Teiste omad mind kah ei huvita. See tähendab, lähedaste käekäik loomulikult huvitab, kuid ma ei jälgi seda FB vahendusel.
Anyway. Sellest kotist peas siis, millest juttu alustasin. Laupäeval käisid meil head tuttavad külas, neljakümnendates eluaastates vahva, suhteliselt hiljuti kokku kolinud paar, kolm last (kärgpere, moodsas keelepruugis). Paar koera kah kaasas. Veetsime mõnusasti aega, sõime, jõime, matkasime kanjonis, tegime lõket. Proua plõksis telefoniga pilte teha. Lõpetasime hilja, kõigil kõhud täis ja meel rõõmus. Lähen mina järgmisel päeval Facebooki, nimetet proua lehele (tema ongi see mu üks ja ainus FB „sõber“, sedagi vaid põhjusel, et seal, st. tema seinal kogunevad ümberkaudsed saksa lambakoerte omanikud). Ühesõnaga, login sisse ja mida ma näen. Seitse portreefotot minust üles laetud, Lilliga mängimas, jutt juures, et küll oli tore õhtu ja puha, vaadake, siin on eilne perenaine oma koeraga.
Ahmisin õhku, oma silmi uskumata. Tunne oli, et mind on alasti kistud, mu privaatsust räigel moel rikutud. Jaa, muidugi ma tean, et minusugused FB vältijad on vähemuses. Et lõviosale kodanikest on säärane mõtteviis arusaamatu. Ilusad pildid ju, milles probleem? No, võtsin enda kogumiseks aega – esimese hooga oleks mu toon ikka VÄGA terav olnud – ning saatsin külalisele delikaatselt ja sõbralikult sõnastatud privaatsõnumi, et nothing personal, aga I would appreciate a lot kui ta minust tehtud pildid oma seinalt ära korjaks, ja thank you so much for your understanding, ja nii edasi.
Proua kahetses siiralt, et mult eelnevalt luba ei küsinud, ning minuti pärast olid fotod kadunud. Kusjuures, uskuge või mitte, vabanduseks tõigi ta „aga nii vahvad pildid ju“. Issand, sa näed ja ei mürista! Et kui pilt hästi välja kukub, siis on OK üles panna, pildistatavalt küsimata?? Ega mina ka ei tea, võib-olla selles kuradima Facebooki kultuuriruumis ongi. Et ise oled imelik, kui privaatsuse lati keskmisest kõrgemale sead. Ja veel imelikum, kui teistelt sama ootad.
Kusjuures me Pauliga oleme nn. kohalikud sotsiaalmeedia reeglid kehtestanud, kui pere või sõbrad külas, kel teismeeas või varastes kahekümnendates lapsed. Oldagu lahked, tehtagu kanjoniveerel selfisid niipalju kui süda kutsub, aga pilte pererahvast ja me kodust kuhugi üles riputada, meie nõusolekuta, on keelatud. Tundub justkui elementaarne. Kuid ei, ikka peab noortele üle kordama. Nüüdsest siis ka täiskasvanutele?
Aga blogi, küsite. Et ise ju eksponeerid oma elu internetis, miks siis teiste suhtes nii karm? Vastus: minu arvates on blogi ja Facebook kaks vägagi erinevat keskkonda. Blogis valin ise, kas ja kui palju ennast avan, kas ja kuidas ennast ja oma elukohta näitan. Facebook, nagu ülalolev näide veenvalt tõestab, võimaldab läbi kolmandate isikute kellel tahes mu privaat-tsooni piiluda. Blogisse aga ei tulda niisama ajaviiteks laike laduma, blogilugejal peab mingisugunegi süvenemis-soov olema. Nonde kahe nimetet platvormi erinevusest veel niipalju, et viimasel ajal tunduvad isegi businessi jaoks blogid paremini töötavat kui FB. Kui aega ja huvi, saab põhjustest lugeda siit:
16 Reasons a Blog is Better than Facebook
Image: Internet
September 26/2017
