DRAMAATILINE JÄRG EELMISELE POSTITUSELE.
NB! Ussi-hirmus inimestel soovitan edasi mitte lugeda!
Asi selles, et üleeile õhtul oli mul madu elutoas. Väiksemat sorti, aga ikkagi madu. Tulen mina Lilliga hiliselt jalutuskäigult, hämar juba. (Paul on töölähetusel.) Elutoast läbi minnes hakkab Lilli miskit põrandal nuhutama. No ja seal ta on, väiksemat sorti roomaja. Esimene instinktiivne mõte oli muidugi kindlaks teha, ega pole lõgismadu. Õnneks ei olnud. Oli hoopis gopher-mao beebi jälle, vast isegi seesama, keda eelmisel päeval sissesõiduteel nägin.
Sumasin Lilli kööki, lõin ukse vahelt kinni. Madu võttis suuna seina ääres seisva, muusikakeskust ja CDsid mahutava kapi taha. Välkkiirelt käisin garaazhis - kõrge säärega kummikud jalga, kindad kätte, liblikavõrk ja puutokk relvastuseks. Toas tagasi, madu ei kusagil. Nihutasin nimetet kapi ettevaatlikult seinast eemale - seal ta õnneks oligi, taskulambi valgusvihus kerra tõmbunud, kuidagi lapseliku, kohkunud olemisega. Udjasin eksinu tokiga ettevaatlikult võrku (võrk on parem kui ämber, ämbrist on nad vägagi osavad välja vonklema), kandsin kanjoniveerele ja lasin vabadusse. Head teed, head ööd, ole kena ja ära palun täna enam tagasi tule!
Ütlen kohe ka ausalt ära, et oleks lõgismaoga tegemist olnud, oleksin valinud hoopis teistsuguse taktika. Tõenäoliselt oleks maopoeg minu käe läbi elu kaotanud. Sest vaadake, kogu mu armastuse ja austuse juures eluslooduse vastu jääb sellises olukorras peale terve mõistus ja ellujäämisinstinkt. Lõgismadudel on siin terve üüratu kanjon ja rohumaad elamiseks. Mina nende mängumaale neid torkima ei lähe. Ärgu tulgu nemad ka minu territooriumile, ehk siis majja. Gopher-mao võrku püüdmine ja loodusesse tagasi toimetamine on üks asi, mürgise lõgismaoga võimlemine hoopis teine. Ega ma täpselt ei oskagi öelda, mida ma seal elutoas relvana oleksin kasutanud, aga mitte mingil juhul poleks ma lõgismadu silmist lasknud, läinud garaazhi millegi käest pikema järele, andes seega maole võimaluse majas kuhugi peituda. Kui väljavaade gopheriga öö ühe katuse all veeta on minu jaoks veel kuidagi vastuvõetav, siis lõgismaoga kohe kindlasti mitte.
Pean tänulik olema, et mul paanilist ussi-hirmu pole. See ei ole end teha muuseas. Tunnen siin mitut inimest (nii mees-kui naissoost), kes ülakirjeldet situatsioonis oleks karjudes diivani või kapi otsa roninud, 911 helistanud või majast evakueerunud, koos koeraga. Muidugi, ega kerge sel ööl magama jääda polnud. Pidin endaga korralikult tööd tegema, et mitte igal pool miskit vonklevat näha. Endale korduvalt kinnitama, et maod ei uita ringi en masse. Aga kõikvõimalikud kapitagused ja mööblialused vaatasin muidugi taskulambi abil läbi, voodiriideid tuulasin ka põhjalikult, enne kui põhku pugesin. Eks ta ole. Kanjoniveerel elamise võlud ja valud.
FOTO: Seal kaugelt alt need maod meile külla tulevadki. Pilt tehtud millalgi selle aasta juunikuus.
September 13/2017
"A simple act of kindness and compassion towards a single animal may not mean anything to all creatures, but will mean everything to one.”― Paul Oxton
