Ligemale kuus kuud olen ma nüüd siin elanud, uskumatu. Ja ikka veel ei harju teatud asjadega.

MÄED. Paistavad iga päev täies võimsuses kätte. Iga päev panevad ahhetama.

LIIKLUS. See 'esimese õigus' reguleerimata ristmikel. Toimib nagu kellavärk. Ja kogu muu liiklusviisakus sinna otsa. Kus iganes jalakäijad ja autod koos, kehtib kirjutamata seadus 'people first'. Võtame poodide parkimisplatsid. Kinnisilmi võid seal kooberdada, nii aeglaselt kui tahad, ja kõik lähedal olevad autod ootavad su järel. Juhid naeratavad takkapihta. Us-ku-ma-tu.

INIMESED. Hea näide - kaubandus. Pruugib vaid otsivalt ringi vaadata ja kohe küsib lähedal olev saalitöötaja, kas vajad abi, kas leidsid mida otsisid. Ma ei räägi butiikidest. Ma räägin kaubanduskeskustest, meie Selverite/Prismade tüüpi. Täpselt sama abivalmid on seal ka nö. 'pealikud', riietuse ja muu järele otsustades vahetuse vanemad või osakonnajuhatajad ja säärased. Mõni jookseb sinuga pool kilomeetrit mööda riiulivahesid kaasa, et mingi vidin kätte juhatada. Ma saan aru küll, et see on business ja kaamerad vbl jälgivad jne. jne. Aga teenindamise eest ma ju põhimõtteliselt ka maksan, kui oma söögi-joogi-muu tarbekauba järel käin, onju.