Kohalikust päikesest. Kui kolmekesi mägedes matkal olime, tundis P sõber muret, kas ma ära ei kõrbe - mul polnud mütsi peas ja pluusivarrukad olid lühikesed. Mõnusalt soe, mingit kõrbemistunnet küll polnud. Mida ka ütlesin. Ja et mu nahk eriti päikest ei karda. Paul oli vait, ei kommenteerinud. Hiljem kodus tegi tõsise näo, valas veini klaasidesse ja kutsus mind terrassile istuma. Et tuleb 'jutuajamine':) Ütles, et ta ei hakanud sõbra kuuldes utsitama, aga mu arusaamine asjast on põhjamaalasele tüüpiline ja täitsa vale. "It's a bad ass sun here" - paistab hoopis teise nurga alt kui põhjapoolkeral. Kõrvetab sind ära ka talvel. Lisaks kõrgus merepinnast. "It's not a white man's sun" ja seetõttu kehtib rusikareegel aasta ringi - kella kümnest hommikul kuni kaheni pealelõunal olgu nahk kaetud. Ma sain järgmisel päeval peeglisse vaadates aru küll, millest ta rääkis:) Nina ketendab siiani.