Kui meie Pauliga Lugusele jõudsime, oli lammas juba tapetud. Seda küll mitte pererahva poolt, vaid kusagil naaberkülas, Hiiumaa metsade vahel, varahommikul. Ikka selleks, et hulk rahvast kõhu täis saaks, perenaise juubelikülalised. Paulile ei pakutud pikalt aega niisama jorutada. Majaisanda pruulitud õlut anti alla rüübata ja siis võeti meestekampa, meestetöid tegema. Jajah, Luguse jääb eredalt me reisiajalukku. There is first time for everything, nagu öeldakse. Paulile esimene kord koduõlut juua, esimene kord maa sees lammast küpsetada ja esimene kord suitsusaunas käia. Lamba küpsetamine käib sedasi. Auk maasse. Lõke auku. Tükk aega tuld augus hoida. Lammas imerohtudega sisse määrida ja juurviljadega täita, siis auku. Kuumaks aetud raudplaat katteks. Selle peal veel nii oma neli tundi tuld hoida. Lammas välja. Ja sööma. Peremees tegi lisaks seda au, et võttis Pauli ligi, kui suitsusauna alustamiseks läks. Tuli põrandal lamada ja suitsu hajumist oodata ja muud säärast; Paul pärast kirjeldas mulle, endal silmad vaimustusest põlemas. Suits hõljus pikalt, tuulevaikne ju. Päikesekiired murdsid muidugi hämust läbi, jäi ilusti pildile. See olgu ka kohe ära öeldud, et Lugusel pruulitud õlle hääletas Paul parimaks, mida elus saanud. Lammas maitses, nagu arvatagi võib, taevalikult. Seltskond oli super. Peeti filosoofilisi diskussioone kahes keeles, vahele visati niisama nalja. Ja saunas leili. Või oli see järgmisel päeval? Anyway, kõik sulas kokku üheksainsaks õndsaks olemiseks. Me Pauliga magasime igivanas suitsusaunas, pea tuli ukseavast sisse-välja käies õlgade vahele võtta. Värsked kasevihad rippusid laepalkide küljes. Kui õhtu juba vana oli ja väsimus muud rahvast murdis, tõi peremees toast shamaanitrummi. Taluõues, lõkke ääres, tagusid kaks meest, eestlane ja ameeriklane, kordamööda monotoonset, uinutavat rütmi. Lõputult. Võib-olla tund, võib-olla kaks, võib-olla kaks ööd või kaks sajandit. Aeg seisis. Tõmbasin end voodis kerra, pimeduses, soojade tekkide all. Kuu vaatas läbi pisikese akna sisse, vanade pitskardinate vahelt, küünlajupp põles laual. Mu süda lõi kõvasti ning  rahulikult, hing uitas lõpututel  Luguse ja Las Crucese vahelistel avarustel.
Tänulikkus teie poole teele, Anna ja Peeter!
15/09/2013