Silverado

Disclaimer: postitus sisaldab tehnilisi üksikasju ja mõningast kogust pähe raputatud tuhka.

Veel paar aastat tagasi, kui kliima-teema nii torkiv ei olnud, poleks hiljuti hangitud sõiduriist minus vähimatki põhjendamisvajadust tekitanud. Tänaseks on olud pisut muutunud, paraku. Mkmm, ma ei pea silmas teistele selgitamist, et miks just see masin ja miks nii suur ja nii edasi, vaid eelkõige ikka iseendale. Taaskasutanud ja prügi sorteerinud ja kilekotte vältinud olen juba aastaid, ökoloogilise jalajälje suuruse teadlik jälgimine on lausa mu teiseks loomuseks kujunenud, aga nüüd äkki sihuke planeeti saastav kolakas istumise all, liiatigi diiselmootoriga. Mis toimub? Suurushullustus tabanud? Millegi tagasihoidlikuma ja ökonoomsemaga ei kõlba punktist A punkti B liikuda? Las ma põhjendan, ennekõike iseendale, ning saate teiegi telgitagustest aimu.

Esimeseks, kõige olulisemaks tõukeks massiivse mootorsõiduki hankimiseks (teise ringi oma loomulikult, me pole miljonärid) oli, et sõiduk peab jaksama truck camperit turjal kanda. Sellist tillukese maja moodi asja, magamistoa, köögi, elutoa ja vannitoaga, millega hakkame mööda kodumaa avarusi ringi tuuritama, muretsemata ööbimiskohtade ja asfalteeritud teedevõrgu olemasolu üle.

Teiseks elame me enam-vähem in the middle of nowhere. Tuleb talvel meeter-poolteist lund maha, on omaenda mure, kuidas poodi pääseme, sest meie teejuppi vald puhtaks ei lükka. Paar eelmist talve on lumevangis oleku kogemuse andnud. Ei ole tore. Naabrid, kenad inimesed, pakuvad küll vajadusel küüti, kui meie muidu võrratu Chrysler Town&Country end paksust lumest läbi ei murra, aga ainult naabrite peale loota ei tundu turvaline.

Kolmandaks, uuema aja diiselmootorid ei saasta vanadega võrreldes ligilähedaseltki, ka kütusekulu on sedasorti masina kohta üllatavalt väike. Näide: paar päeva tagasi tegime pikema treti, sisaldas nii linnaliikust kui highwayd, koju jõudes näitas mõõdik päeva keskmiseks kütusekuluks 12 L/100km. Ja loomulikult ei mingit diislihaisu, ning mootor nurrub nii vaikselt, et.

Neljandaks... hmm. Ega rohkem põhjuseid tegelikult polegi. Ei mina ega Paul kuulu nende hulka, kel oleks Suurt Autot enesehinnangu upitamiseks tarvis. Ost sai tehtud üksnes praktilistel kaalutlustel. Mis nüüd Planeeti puudutab, siis jah, nagu juba alguses mainisin, mõningased süümekad on küll. Kuid järelikult siiski mitte nii suured, et tükk tegemata oleks jäänud.  

Ma tõtt-öelda ei teagi, mis säärase sõidukitüübi eestikeelne nimetus võiks olla. Ei ole ta auto, ei ole ta dzhiip. Väike veoauto? Ameeriklane ütleb pickup truck. Igatahes kõige massiivsem sõiduriist, mida mina roolinud olen. Samas, salongis istudes ja rooli keerates pole üldsegi veoauto tunnet, pigem justkui peenemat sorti pereauto kõikvõimalike kellade-viledega, alates soojenduse ja mäluga istmetest kuni tagurdamiskaamerani. Nuppe ja seadeid nagu lennukis, ajab minusugusel lihtsal inimesel vaat et juhtme kokku. Ja seda mitu aastat vanal mudelil. Uuemad pickup truckid on lausa kosmoselaevad - lappasime enda oma välja valides värskemate aastakäikude katalooge kah, oleme trendidega kursis.

Eilse päeva veetsime Kaskaadide eelmägedes järskudel, olematu kattega kõrvalteedel nelivedu testides. Probleeme polnud. Ühesõnaga, järgmine samm on truck camper soetada. Eks ma siis näitan pilte, kui veoautol maja kukil on.

Fotod: Paul. Ülemisel pildil kadakate vahelt piiluv lumise tipuga mägi on Mount Jefferson.

For the record:
2013 Chevrolet Silverado 3500HD
Crew Cab LTZ 4WD Long Box
Engine: Duramax 6.6L Turbo Diesel V8
Transmission: 6-Speed Automatic
Fuel Tank: 36.0 gal/136 L
Exterior: Silver Ice Metallic
Interior: Ebony 
October 06/2019
“We pass a woman shaking her head and slapping at the steering wheel with her hands. Only after we’ve passed her do I figure out that she was probably dancing to music.” ― Nicola Yoon, Everything, Everything