Probleem #1: kodulähedased second handid on liiga hea kaubavalikuga.
Olen endale antud lubadusest kinni pidanud: iga kord, kui uue riidetüki soetan, tuleb mõnel olemasoleval hilbul garderoobist kaduda. Sedamoodi on asi kenasti kontrolli all püsinud. Aga viimasel ajal olen sekkarites NII väärt kraamile sattunud, et kipun libastuma. Näiteks see pildil olev seelik. Siidi ja puuvilla segu, peen kraam. Fotol pole hästi näha, aga seelik pole kummiga, vaid ilusa kitsa värvliga. Väga kena rätsepatöö. Firmat ei mäleta, mingi New-York-something-or-another. Mul nimelt on sihuke kiiks, et lõikan või harutan iga viimse kui sildi riiete küljest ära, nii brändinimed kui pesujuhised. Teinekord on selleks tõesti ka põhjust, silt hõõrub selga või vöökohta vms, aga suures plaanis on see siiski üks mu mitmetest veidrustest, see sildivaenamine. Mkmm, ärge nüüd arvake, et hakkan kõiki oma hälbeid siin letti laduma. Mis? Kuidas palun? Rahvas nõuab? OK, OK, teen ühe paljastuse veel. Aga ainult ühe. Vannis olles meeldib mulle varvastega Frida Kahlo laineid teha. Mis imeasjad on Frida Kahlo lained, küsite? Vaadake filmi, saate teada.
See selleks. Et siis liiga hea kraam sekkarites, jah. Näiteks need mustad Converse tennised. Tuttuued. Ma ausalt öelda enam ei mäletagi, millal viimati „päris“ poest midagi selgapandavat ostsin, "päris“ poed tunduvad jube igavad. Neis rõivakauplustes, kus mul instinkt tõuseb, on paraku hinnad, mida ma pole kehakatete eest nõus välja käima, isegi kui summad kergel käel tagataskust võtta oleks. Viimasel ajal on mind second handides ka hea jalanõuõnn saatnud, kusjuures soetatud riide/kingakraam on praktiliselt tuttuus, enamik ilma nähtava kandmismärgita, kulumisest rääkimata. Ühesõnaga, ihupesuosakonnad on ainuke põhjus pärispoode väisata.
Probleem #2: kodulähedased second handid on liiga soodsate hindadega. Läheme konkreetseks: pildil olev seelik maksis $5.99, tennised $4.99. No ma räägin ju, ahvatlus missugune. Kusjuures kogu see soodne ilu läheb vastuollu mu põhimõttega, millega postitust alustasin – garderoob suhteliselt hõredana hoida. Muidugi, kõige lihtsam oleks sekkarid külastamata jätta, onju. Aga inimene on teadagi nõrk. Enda auks pean ütlema, et ma siiski üritan, ning kui nähtamatu, kuid vastupandamatu jõud mind ikkagi sekkariuksest sisse on suutnud rebida, rakendan järgmist tehnikat: passin ostukärusse kuhjatud hilpe proovikabiinis mõnuga ja aegamööda selga, aga kassasse lähen ainult nendega, mis mult kümne punkti skaalal üksteist punkti saavad. Proovikabiinid, olgu öeldud, pole mingid kardinatagused poolpimedad pisikese peegliga uberikud, kaugel sellest. Ruumi ja valgustust jagub rohkemgi kui mõnes keskmiselt kenas kaubamajas.
Probleem #3: kodulähedastest second händidest olen viimasel ajal ainult mustvalgeid asju soetanud. Jaa, see on mingi anomaalia. Kui hakkad teatud värvi (või värvigammas) riideid leidma, kestab leidmine jupp aega. Või mine tea, äkki on asi leidjas. Juba paar kuud hakkavad just musta-valgekirjud asjad silma, kuigi see pole mu eelistatuim värvivalik. Jutuks olnud seelik näiteks. Puu peal polnudki teine tea mis apetiitne, aga proovisin selga – vaieldamatult 11 punkti. Siinkohal meenub hea sõbranna sõnakasutus me Euroopa linnatuuride rõivajahtidelt: „ripub hästi, aga istub halvasti“. Tõlge: poes puu peal näeb asi isuäratav välja, proovikabiinis osutub sobimatuks. Tolle mustvalge seelikuga oli vastupidi. Rippus halvasti, aga istub hästi.
PS. Hoolimata kõrgest punktireitingust on seelikul siiski üks puudus. Seda tuleb triikida, sest voldid, noh. Kes mind vähegi tunneb, teab, kuidas ma triikimisse suhtun. Kuid nagu öeldud, istus teine nii hästi, et olen nõus triikrauda liigutama, hambad ristis.
April 16/2019
"The best thing you can wear is self confidence." ― Auliq Ice
