Vaadata ja mitte aru saada, mis asi see on, mida sa vaatad - väga huvitav psühholoogiline kogemus:). Igapäevane reaalsus on muidu ju tüdimuseni tuttav ja selge nagu vesi. Taevas, maa, majad, inimesed, koer, lill, tool, raamat. Kui tihti näeme midagi, millele me silti külge ei oska riputada? Väääga harva. Aga näe, juhtus minuga viimase kahe päeva jooksul tervelt kaks korda.
Tulen Yarkoga hommikuselt jalutuselt. Maja seinal on RING. Põhjapoolsel seinal. Päike peale ei paista. Midagi muud ringi moodustamas kah pole, puuoksi näiteks. Liig korrapärane pealekauba. Vahin, ja aru ei saa. Nagu ilmutus, jumala eest. Tuppa fotoka järele. Poole tee peal lõi siiski pildi selgeks. Pauli mootorrattal on pisike ümmargune tahavaatepeegel. Eks hommikupäike sõidab sinna teatud kellaajal sisse. Tulemuseks peegeldus seinal - müstiline, hiiglaslik sõõr.
Teise foto juurde. Istun eile õhtul arvuti taga, elutoas. Miksipärast vaatan lae poole. Vbl mõtete kogumiseks, vbl niisama selja sirutamiseks. Ja mida ma näen. Laetala küljes särab tuluke. (Kogu pildil olevat helendavat kobarat näha polnud, üksnes too kõige suurem, punakas). No ei ole võimalik, mõtlen jahmunult. Meil on kodus valvekaamera!? Mitte et ma oleks otseselt arvanud, et Paul mu jälgimiseks kaamera paigaldas:). See mõte tuli meil Pauliga hiljem pähe, tänase Skype'i kõne ajal. Aga no kaamera mis kaamera. Töötab, sest tuluke ju põleb.  Lähen ja seisan tala alla ja vahin, pea kuklas ja suu ammuli. Ikka ei saa aru, millega tegu. Tool ja taskulamp appi, ja müstika hetkega kadunud. Männivaik! Kuumaks kisub, vanad palgid 'higistavad'.
Novot. Seletused täitsa olemas. Samas, see on tõega lahe elamus, kui tunned end mõneks sekundiks justkui teises reaalsuses, saamata aru, millega tegu.
15/05/2013