SLEEPLESS IN SEATTLE.
Sest me broneerisime hotelli kesklinna, et kõik käe-jala juures oleks ning ei peaks autoga liigeldes närve rikkuma. Paraku on suurlinna ööhääled ikka miskit hoopis muud kui koduse kanjoniserva vaikus. Samas, ega ma ei kurda, kuna Seattle oli veel kümme korda ägedam kui ootasin. Miskipärast olen sellest linnast alati palju arvanud, olgugi et senised kogemused on piirdunud Seattle lennujaamas ümberistumistega. Kolm päeva pole just üleliia pikk aeg, kuid tunde saime kätte. Kindlapeale tagasi, suveajal, nädalaks näiteks. Seattle'sse on me koduukse eest vaid viis tundi autosõitu, naljaasi Ameerika vahemaid arvesse võttes.
Ühesõnaga. Ega me niisama lusti kah ei sõitnud, ikka asja pärast - Eesti konsulaati minu passi järele. Kuna ma seekord toda kurikuulsat klambrit lahti ei kangutanud, on mul nüüd lõpuks pass uuendatud. Imekombel õnnestus meil ka suurlinnas äraeksimist vältida, nii et võime Pauliga teineteisele õlale patsutada. Mission accomplished. 
p.s. Mul on hea mitu Seattle-juttu veel soolas, hoidke silma peal.

------------

“To know Seattle one must know its waterfront. It is a good waterfront, not as busy as New York's, not as self-consciously colorful as San Francisco's, not as exotic as New Orleans, but a good, honest, working waterfront with big gray warehouses and trim fishing boats and docks that smell of creosote, and sea gulls and tugs and seafood restaurants and beer joints and fish stores--a waterfront where you can hear foreign languages and buy shrunken heads and genuine stuffed mermaids, where you can watch the seamen follow the streetwalkers and the shore patrol follow the sailors, where you can stand at an open-air bar and drink clam nectar, or sit on a deadhead and watch the water, or go to an aquarium and look at an octopus.”
― Murray Morgan, Skid Road: An Informal Portrait of Seattle
November 21/2018