EI HAKKA ILUSTAMA,
teen lühidalt. Teate, mida mulle see foto meenutab? Need inimesed ümber Indrek Tarandi? Interrindelasi Toompea lossihoovis, 1990. aastal.
Minu jaoks ei oma vähimatki tähtsust, kas Tarand oli purjus või kaine, kas ta provotseeris vastasseisu või mitte. Ei oma ka vähimatki tähtsust, milline Eesti partei piketi korraldas, mille poolt või mille vastu. Ainuke, mis tähtsust omab, on fakt, et see vihkamisest moonutatud ja/või kahjurõõmsalt irvitavate nägudega rahvahulk, need teisitimõtleja poole näpuga näitajad, roppuste röökijad, kätega külge minejad, jalaga tagumikku lööjad - et need on eestlased. Minu rahvuskaaslased. See fakt on mu jaoks nii õudne, nii käsitamatu, et mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks, kui Postimehe videot vaatasin.
Ei. Ja veelkord ei. Täna ei ole mul uhke ja hää eestlane olla.
Postimees: EKRE piketil rünnati Indrek Tarandit

TÄIENDATUD PAAR TUNDI HILJEM:
Nähtud video on mul päev otsa peas kedranud. Peale postituse kirjutamist kerkis pinnale veel üks visuaalne analoogia: uudistenupud islamimaadest. Kisendav, vägivallajanune inimring, ringi keskel abielurikkujast naine. Või homoseksuaal. Või kristlane. Tõsi, paar väikest optilist erinevust islamiuudistest tänastes Toompea sündmustes siiski leiab - kõrbetolmu asemel lumelöga, burkade asemel parkad.
Foto: Postimees
November 26/2018
“Hate hurts the hater more'n the hated.”― Madeline L'Engle