Ma kujutan ette, et kui juhtud olema meessoost ameeriklane, kes võtnud naiseks eurooplase, sellise, kelle filmimaitse on nõudlikumast otsast, siis pole sul teps mitte lihtne elu. Aga näe, Paul on nimetet eluraskusega algusest peale hiilgavalt hakkama saanud. Filmid, mida ta meile ühiseks vaatamiseks valib, pälvivad mult enamjaolt heakskiidu, tihtipeale aplausi, ning pole harvad ka korrad, mil teenivad lausa püstijalu ovatsioonid.
Siin kolm viimatist elamust, jõuluajaks just sobivad: The Grand Seduction (2013, Canada), Wild Mountain Thyme (2020, USA) ja Uncle Frank (2020, USA), kõik kolm nauditava näitlejatöö ja imelise pildikeelega. Mountain Thyme's on küll paar stseeni, mille suhtes ma allergiline olen – üksik raagus puu paljal künkal, niitudel kappav must hobune - aga võimalust Emily Blunti näitlemas näha ei suuda ma puust ning hobusest hoolimata vahele jätta. Ja Christopher Walken teeb tõega muljetavaldava rolli. The Grand Seduction on lihtsalt supertore film, kusjuures pealkiri eksitab, ei ole tegemist otseselt armastuslooga. Ja kui ma kolm nimetet filmi pingeritta peaksin panema, trooniks Uncle Frank esikohal. Sest: Paul Bettany. Ning ta vastasnäitleja, nooruke Sophia Lillis on... noh, peate ise nägema. Näitlejatöö tippklass, ma ütlen.
Siiski möönan, et puhuti olen avatud ka lihtsamale meelelahutusele, jõuluajal iseäranis. Meil Pauliga on pühade paiku kombeks valida mõni semi-vägivaldne film, millel miljon järge, ja kõik järjed ära vaadata. Näiteid? Die Hard loomulikult. Bruce Willis ja jõulud kuuluvad kokku, see on loodusseadus. Robert Ludlumi geniaalsetel krimkadel põhinev Jason Bourne seeria Matt Damoniga. Vana hea Tom Cruise - Mission Impossible, Jack Reacher. John Wick Keanu Reevesiga. Sel aastal mõtsime, et võtame Bondid ette. Viimse kui ühe. Näis, kaua vastu peame, enne kui Bondi-küllastus tekib.
December 20/2020 Image: Internet
“The whole of life is just like watching a film. Only it's as though you always get in ten minutes after the big picture has started, and no-one will tell you the plot, so you have to work it out all yourself from the clues.” ― Terry Pratchett, Moving Pictures
Jõulud ja "järje"filmid kuuluvad kokku. Meil käib detsembris samuti filmimaraton, Bond sai eelmine aasta tehtud ;), mul jäi küll ajapuudusel paar seeriat vahele, seega ei kvalifitseeru õnnelike lõpetajate hulka. Meespere lõpetas "Rocky" (pole minu maitse). Aitäh soovituse eest Jason Bourne.
ReplyDeletemu lemmikvaatamine on "Bad Santa" (aga ainult esimene osa, teisi ei usalda ma piisavalt, et korraks proovidagi, sest järgedel ei ole režissööriks enam Zwigoff, vaid mingid vabrikukomöödia tegijad). Sellega peletasin kunagi edukalt jõuludepressiooni sõbrannal, kellel oli kaubanduskeskuste aisakellast tõsine kopp ees. Tõsi, sobib ainult neile, keda ropendamine ei häiri. Aga kui ei häiri, siis on see paradoksaalselt vist kõige hingeliigutavam jõulufilm, mida ma näinud olen, kõigi oma "fuck me, Santa, fuck me Santa, fuck me, Santa" stseenidega tükkis (selle filmi puust kurgi stseen on selline, mida ma loomingulises mõttes kadestan ja tahaks ise mistahes narratiivses meediumis saavutada, olgu siis koomiksis, tekstis või lavastuses).
ReplyDeleteJaa, Bad Santa vol 1 on meiegi jõulurepertuaaris, küll mitte igal aastal. Billy Bob Thornton mulle näitlejana üleüldse väga meeldib.
ReplyDeleteRocky? Mkmm. Pole ka minu maitse. Vaatan noort Stallone ja silme ette tuleb vana Stallone, nägu botoxit täis süstitud... Sama mure muide Mickey Rourkega. Miks, oh miks inimesed ei oska väärikalt vananeda?
Natuke samasse auku kui "Bad Santa" on soomlaste "Rare Exports ehk jaht jõuluvanadele". Ainult et vähema ropendamisega, selline karmimat sorti koguperefilm (teemal "millised olid jõuluvanad vanasti, kui nad veel cocacola-reklaami-jõuluvanad ei olnud").
ReplyDeleteoih.
ReplyDeletekas "Kadunud laste linna" kommentaarid läksid spämmifiltrisse või haihtusid niisama?
kusjuures mul oli vahepeal veel tunne, et nägin neid ilmununa. Müstika.
Minu poolt selline lühike tüpoloogiline taies:
ReplyDeletehttps://www.youtube.com/watch?v=Awp2GbrOARk
Kaunist aastalõppu :)