ET PAGULASKÜSIMUS on põletavalt päevakorral nii siin- kui sealpool ookeani, teen teemaga haakuva postituse: annan aru, kuidas ma USA alalise elaniku staatuseni jõudsin. Iseenesest võiks sellest kõigest raamatu kirjutada, materjali jaguks. Siinkohal siiski vaid kokkuvõtlikult.
Ma pole ülearu ebausklik, kuid detailsemalt kogu seda Kolgata teed kirjeldada enne nö. kindlalt kohale jõudmist - ei, ei tundunud õige olevat. Täna, septembris 2015 juba võib, sest Roheline Kaart taskus. Aga hakkame algusest.

2010
Interneti-tutvumine Pauliga viis algatuseks nelja 'kohtinguni' Ühendriikide pinnal. Esimene kestis kolm nädalat, teine kuu aega, kolmas kaks kuud, neljas kolm kuud. Maksimaalne ajaühik, mis Eesti riigi kodanikule lubatud viisavabalt USAs viibida, on 90 päeva.   

2011
Selleks ajaks oli nii mulle kui Paulile selge, et 90 päeva on ikka vääääga lühike aeg, mistap võtsin ette USA viisat taotleda. Turistiviisat, Tallinnas, USA Eesti Saatkonnas.  Noh, maksin nõutava summa, ilmusin intervjuule. Ametniku küsimusele, mis asja ma seal USAs ajan, vastasin ausalt ja sinisilmselt, et veedan oma kallimaga toredasti aega. Mispeale ametnik mu kausta plaksuga kinni lõi, prohvetlikku ennustust  kuuldavale tuues, et nojah, algul käid niisama turistina kohal, seejärel hakkad immigrandiks (halvemal juhul illegaalseks), häbenematult helpima kõike seda taevamannat, mis Ühendriigid serveerivad. Turismiviisat me seetõttu sulle ei väljasta. Kõik. Punkt. Jutul lõpp. Ei mingit USAd Epu jaoks ega Eppu Pauli jaoks. Koju nutma!
-----------
Nutud nutetud, käed ringutatud, asusime Pauliga meilitsi ja Skype vahendusel (eestlaste leiutis lõppude lõpuks!) end armastajaid lahutavast geopoliitilisest müürist läbi murdma. Mis bürokraatia keeles tähendas, et andsime sisse avalduse ’pruudiviisa’ saamiseks. Ca tuhat dollarit hiljem (ning vähemalt kümne sentimeetri kõrgust dokumendivirna, mille olime kohustatud esitama) anti meile maikuus USA poolt teada, et ’menetlus’ on alanud. Selguse huvides mõtestan lahti sõna ’menetlus’: see on ametniku käeliigutus, tõstmaks dokumendipakk ühest hunnikust teise. Anyway. 2011. aasta septembrikuus oli meie keiss ’menetletud’, oktoobrikuus mina USA Tallinna saatkonnas intervjuul käinud („Mitu last te tulevasel abikaasal on, mis tema keskmine nimi on; ehitab rakette? oi kui põnev“) ning viisataotlus rahuldatud („Tere tulemast USAsse, soovin teile õnnelikku abielu“).
11.11.2011 maandusime, mina ja Yarko, Ühendriikide pinnal. Enda ja koera transpordipaberite vormistamise, tolliformaalsused jne jne jne jätan aja/ruumi kokkuhoiu mõttes kirjeldamata. Suurem osa sellest oli võrdne raketiteadusega. Peavalu kuubis.

2012
Paulist ja minust sai jaanuaris abielupaar. Millele otse loomulikult järgnes järjekordne arvestatav obrok ametnikele ning järjekordne paberiralli. Sedakorda oli asja nimi ’abielupõhise ajutise elamisloa taotlus’. Ah et miks ajutise? No loomulikult seetõttu, et kahe aasta pärast saaks Riik uut rahasüsti nõuda, pluss dokumendipakki. Olemaks kindel, et ma ja Paul ikka kenasti koos elame, nagu abielurahvale kohane, ning et paariheitmine ei toimunud kuritahtliku plaani tõttu mind immigrandina Riiki sisse sokutada, et niipea, kui Roheline Kaart käes, saaksin Pauli kus seda ja teist saata, omapäi kõiki noid meeletuid hüvesid nautima hakata, mida USAs elamine pakub (muuhulgas võimalust kinoteatris või kaubanduskeskuses kuuli keresse saada, ja restoranis iga roa juurde friikartuleid).
Aga see selleks. Avaldus ajutise elamisloa saamiseks sisse antud (veebruaris 2012) asusime ootele. Möödus kuu, kaks, kolm, kümme.

2013
Aastake möödas, kannatus otsas. Õnneks on USA osariikide kohalikud omavalitsused ning föderaalvalitus iga kell valmis vastastikku kõrisid läbi närima, mis tavakodanikule mitmed toredad trumbid kätte annab, muuhulgas „Help with Federal Agencies“. Maakeeli: lähed kaebad kohalikule rahvaesindajale (congressmanile) föderaalvalitsuse peale. Et näe föderaalid kiusavad taga, venitavad põhjusetult elamisloa väljastamisega, mingit mõistlikku selgitust kah ei anna, küsi või kümme korda. No ja mismoodi sa küsidki, kui immigratsiooniametis vastavad telefonikõnedele masinad. "Kui te soovite kakskümmend minutit muusikat kuulata, vajutage "1". Kui antud heliteos pole teie maitse ja soovite kuulata teistsugust muusikapala, vajutage "2". Kui te soovite infot oma avaldust puudutavates küsimustes, koputage endale sõrmega oimukohale".
Anyway. Mul oli mitmeaastane kogemus dokumendipakkide koostamisel varuks võtta, pikalt ei mõelnud, köitsin meie keissi kokku ning viisin New Mexico congressmani Las Crucese kontorisse. Kahe nädala pärast oli mu kaheaastase kehtivusega Roheline Kaart (Conditional Green Card) postkastis. Pool tööd TEHTUD!

RAKETT
Hüppame korraks tagasi 2012. aastasse, juulikuisesse New Mexicosse. Kuna me juba sündsalt abielus olime, tekkis Paulil mõte abikaasa raketistarti vaatama viia. Mõeldud, tehtud. White Sandsi raketodroomi väravast lasti mind silma pilgutamata Eesti ID kaardiga sisse. Paul vajutas punast nuppu, rakett startis, pärast oli äge firmapidu – ühesõnaga tavaline raketi-inseneri argipäev. Kuid tuul pöördus. Ei läinud nädalatki, kui Paul vaibale kutsuti. Põhjus – stardi juures viibis alalise elamisloata Ida-Euroopa päritolu kodanik. Teisisõnu - mina. Ei, ma ei tee nalja. Täna huumoriga kirjeldatu oli toona lausa paar kuud täielikku stressi ja hirmu all elamist. ’Koputajaks’ ehk siis uurimise-idee algatajaks osutus üks Pauli kaastöötajatest, meievanune proua. Mul on siiani üsna kindel usk, et proual olid Pauliga omad plaanid, mis aga eelnimetet ida-eurooplase ilmumisega lörri läksid. Mistap proual kättemaksumõtted tekkisid. See selleks. Minult nõuti taas KÕIKI võimalikke dokumente (justkui ma poleks toda immigreerumis-kadalippu läbinud!), Paul kutsuti kompanii ’ülemisele korrusele’ ülekuulamisele. Üksainus näide kogu protsessi jaburusest: ’ülevalt’ tuli kärgatus, et minu Eesti kodaniku ID kaarti pole võimalik lugeda, sest see on kirillitsas. Kulla eestlased, vaadake oma ID kaarte – KUS kurat seal kirillitsa on?! Anyway. Keset kogu seda hullumaja otsustasime, et tulgu mis tuleb, meie võtame aja maha. Jätsime Yarko koduhoidja hoolde ning suundusime kahenädalasele road-tripile Idahosse. Kui tagasi koju saabusime, oli kompanii ametnike lugemisoskus paranenud, kompanii juhatusele aga VEELGI kõrgemalt poolt selgeks tehtud, et isegi kui ma vene spioon oleksin olnud, siis - kuna Pauli rakettide startide turvanõuded on nõrgemast nõrgemad, tegemist teadus-eesmärgilise, mitte sõjaliste lendudega - meile suurt midagi ette heita ei saa. Paulil ja mul on aga siiamaani nali käibel, et spioneerisin teatud liharoa (Brisket) retsepti (iga raketistardi juurde käis White Sandsis korralik catering).

2014-2015
Õnnelik abielu.

2015
Nagu mainitud, esimene Roheline Kaart antakse seaduslikule immigrandile kaheks aastaks (Conditional Green Card ehk Tingimisi Roheline Kaart). Kaks aastat möödas – ja mis te arvate, mis seejärel teha tuleb? Just! Maksta Riigile uus kopsakas  rahasumma, panna kokku uus kopsakas paberipakk ja taotleda ’tingimuste eemaldamist’ (removing conditions). Äraseletatult: abielupaar peab tõestama, et nad ikka veel ja reaalselt koos elavad.
Tõsiseltvõetavate tõendite nimekiri on ette antud. Nimekirja alustavad ühine vara, ühised lapsed, ühised laenud, sõprade kirjalikud tunnistused. Nimekirja lõpetavad mõlema abikaasa nimele saadetud jõulukaardid ning ametniku suva tulla koju kontrollima, kas leivad ikka kenasti ühes kapis ja abielurahvas kenasti ühes voodis. See selleks.
Mis muud kui jälle tšekk ümbrikusse, dokumendid virna, ja ootama. OOTAMISE oleme me Pauliga tänaseks hästi selgeks saanud, seda ma ütlen. Ootame kuu, ootame kaks, kolm ja neli. Saabub Ümbrik. Lõpuks ometi! Rebime Ümbriku käte värinal lahti – ja seal on Paber, mis sedastab: tõendid pole piisavad, et mulle alalist elamisluba anda. Nõutakse lisatõendeid.

Juuli 2015
Esimese auru lasksime välja mitmel erineval moel – vandesõnad, pisarad, vein. Ja te ei taha kuulda, mida esimese hooga oleks Immigratsiooniametile vastuseks kirjutanud. Lähemal uurimisel selgus ka tõenäoline põhjus, MIKS me Ametnikes kahtlust äratasime. Nimelt ei ole meil Pauliga LAENU kaelas – ei ühist, ei eraldi võetut. Kodanik, kes tänapäeval panga-ahelais pole, tundub iseenesest mõista kahtlustäratav, isegi ohtlik. Vaba kui tuul. Mine sa tea, kellega tegemist. Igal korralikul ühiskonnaliikmel on vähemalt autoliising varnast võtta, aga meil näe autodki välja ostetud. Täitsa enda omad, mitte panga omad.

Noh, esimene shokk möödas, hakkasime aru pidama. Minus tõstis pead eestlase jonn, et kurat, roomatud küll ja maksud, kaua võib. Vot ei hakka vägisi laenu võtma, tehku või tina. (Vaatasime ka kohaliku congressmani kontori vastuvõtuajad välja, et vajadusel läbiproovitud võtet kasutada.) Panime immigratsiooniameti nõudel kokku lisadokumentide paki, lisades tänu jumalikule mõttevälgatusele ka koopia kaebekirjast, mille toona New Mexicos congressmanile tegime. Märkisime juurde, et peale Föderaalasjades Abi saamist oli Roheline Kaart nigu niuhti käes.
Läkitasime ümbriku Immigratsiooniameti poole teele ning jäime (taas!!) ootele. Kahe nädala pärast saabus Kiri: õnnitleme, tingimused eemaldatud (conditions removed), olete USA alalise elamisloa omanik (Permanent Resident), welcome to The United States. Congressmaniga ähvardamine töötas.

P.S. Tihtipeale kohtan, et immigratsioonist rääkides ei tehta vahet alalisel elamisloal ja kodakondsusel. Need on kaks erinevat staatust. USA kodakondsust saan taotleda alles alates tulevast aastast. Samas, Eesti omast ma loobuda ei kavatse. USA lubab topeltkodakondsust. Eesti seis: põhiseadus lubab, seadusandlus ei luba. Eelnõu topelt-kodakondsuse seadustamisest on Riigikogus menetluse ootel. Hoian pöidlaid.

UPDATE: USA kodakondsuse sain 2021. aasta märtsikuus. 
Pikemalt loe SIIT.

September 8th/2015