Keila SOS lastekülas sealsetele jõmmidele väheke pildistamisest rääkimas käisin möödunud suvel. See oli täiesti omaette kogemus. Lapsed vanuses 6-12 aastat, osad neist tasased ja viisakad, osad säärased Tootsi-tüüpi ja hullemadki:). Kolmel korral käsin, tore oli. Mul, ja ma arvan et lastel ka. Ühe korra võtsin Yarko kah kaasa. See tegi pildistamisele muidugi kiire lõpu:), taheti koerustükke näha. Eks me siis näitasime.
Aga millest ma tahtsin rääkida oli see, et lapsed oskavad uskumatult lahedalt maailma vaadata. Mõnedki pildid olid lausa suurepärasel tasemel. Huvitav, et just nooremate omad. Üle-kümnesed üritasid juba nii-või naasuguseid nähtud eeskujusid (fotosid) järgida, viie-kuueaastased aga ei hoolinud reeglitest ja tulemus oli jahmatavalt värske.
Eelmises postituses sai siinsest kaameraklubist räägitud. Nad kehutavad liikmeid erinevaid esitlusi tegema. Võtsin siis minagi härjal sarvist ja (SOS laste nõusolekul) panin nende fotodest slaidishow kokku. Aplausi osaliseks sai; tore oli seda ette valmistada ja ette kanda. Parimate välis-eestluse traditsioonide kohaselt ei jätnud ma muidugi juhust kasutamata ja pühendasin esitluse esimesed minutid Eesti tutvustamisele ja promomisele. Et ikka rohelus ja säästlik eluviis ja e-valimised ja Skype jne jne:)
Silueti-teemaga haakus ka üks minu võetud varjupilt sealtsamast Keila lastekülast.
22/06/2012