Pean end leplikuks ja tagasihoidlikuks kliendiks. Eluaeg olen pidanud. Tõestuseks olgu fakt, et teenindajaile/teenusepakkujaile minu poolt esitet pretensioone võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ma ei tee skandaali isegi siis, kui restoranilauda tellitud klaasi veini tuleb pool tundi oodata, ja prantsuse sibulasupp, millele olen ekstra palunud krutoone mitte peale raputada (sest muna-allergia), tõstetakse mu ette teine pool tunnikest hiljem, kõneks olnud krutoonid rõõmsalt kausis hulpimas. Täpselt nii juhtus eelmise Kauail-käigu ajal. Sõin kuulekalt ära ka näiteks tulisoolase riisi, mida aastake tagasi ühes Sacramento peenes restoranis kanarinna kõrvale serveeriti. Ja nii edasi. Juba paar aastat tõotan iseendale ses vallas täiskasvanulikumaks saada. Et ei tõmba küüru selga ega kõrvu peadligi, vaid astun enda eest välja. Ei oskagi öelda, mis mu tagasihoidlikkust tagant tõukab... teinekord lausa mõtlen, et ehk püüd end iga hinna eest kena inimesena näidata, meele järele olla?
Novot. Asi selles, et kuurort, kus resideerume, ei hinda me aastatepikkust klienditruudust ja Pauli Ambassador Elite staatust sedakorda vääriliselt. Vaade rõdult vol. 1 postitus peatub teemal pikemalt. Noh, lõpuks anti palumise peale jah natukene parem elamine, aga üsna ruttu sai meil naabrite rõdude vahtimisest ja perekondlike jõujoonte jälgimisest villand. Mistap läksin ja palusin, et tehtagu veel üks upgrade, kuna soovime vaadet ja suhtelist vaikust. Möödus paar päeva, hotelli poolt tuli sõnum: kahjuks pole hetkel võimalik. No tore, ootame natuke. Mitu päeva möödas, ei kõssugi. Uuesti retseptsiooni ust kraapima. Ei, ikka pole võimalik. Sihukeses passiivagressiivses vormis, naeratades, “we are terribly sorry, missis Harmon”, aga selgelt aru saada, et niipea kui selja keeran, pööritatakse tüütu kliendi peale silmi. Mul paraku sõnnilikult pikad juhtmed, noogutasin mõistvalt, naeratasin lahkelt, ja selleks päevaks jäi asi nii. Aga järgmisel hakkas “mõistev klient” minus hääbuma, pead tõstis tunne, et tegelikult tehakse meile ülekohut, sõidetakse asjaolu turjal, et ei ma ega Paul pole tüübid, kes nö. jala maha paneks, enne klienditeenindaja juurest ei lahkuks, kui lubadus paremat elamist saada käes. Sest esiteks, me maksame selle eest, ja teiseks oleme kuldklientidena kõikvõimalikud boonused ammuilma pikalt välja teeninud.
Ühesõnaga. Järjekordne käik vastuvõtulauda. Sedakorda ma ei naeratanud. Või noh, laialt ei naeratanud. Ja järjekordse "we are terribly sorry" peale ei lahkunud. Selle asemel palusin kohtumist kuurordi majutusteenuse mänendzheriga. Kes, arvatagi, oli hetkel kättesaamatu, “in the meeting.” Olgu peale, ega asjaga nii kiiret kah pole. Palusin, et mulle Boss Lady mulle helistaks, kui “koosolekult” vabaneb. Lubati sõnum edasi anda. Ja kujutge ette, tunnikese pärast saingi kõne. Olin teksti peas ette valmistanud, sõbraliku, kuid vastuvaidlemist välistava. Ettekandmine õnnestus suurepäraselt, ning tänaseks on meil uus Vaade. Selline, nagu piltidelt näha. Ei mingeid mingeid hommikul kell neli vastasrõdul showd alustavaid Perekondi. Meil polegi nüüd säärast asja nagu vastasrõdu, on hoopiski vaade horisondini, ookean ja vikerkaared ja päikeseloojakud. Oh happy days…
October 17/2022
“If you want everyone to like you never stand up for anything including yourself.” ― Christine E. Szymanski
Ma olen ka see leplik klient, kes midagi ei nõua. Kusagil hotellis nii püsiklient ei ole olnud, et isegi julgeks paremat tuba nõuda, st olen igasuguste vaadete/mittevaadetega piirdunud. Kui midagi väga katki ei ole, siis ei lähe üldiselt isegi uurima, kas saaks korda teha/asendada. Kui just päris valet toitu ei tooda, siis restoranis ka ei protesti, ootamised kannatan ka ära. Aga mitte ülimast viisakusest seda kõike vaid laiskusest, otsustamatusest ning julguse puudumisest. St ma olen piisavalt laisk, et mitte riidesse toppida kui üks käterätt on puudu ja avastan seda alles siis kui olen valmis dušši alla minema, ei suuda otsustada, mis hetkel võiks enda puudu olevat sööki restoranis küsima minna või lihtsalt ei julge öelda, et oot see asi ei ole nii, nagu tahtsin.
ReplyDeletePeaks virgemaks, otsustusvõimelisemaks ja julgemaks muutuma, et enda eest seista.
No näed siis. Loodetavasti see postitus inspireeris, ja edaspidi lööd rusika lauale, kui tarvis.
DeleteSelle peale tuli meelde kui olime Austrias mägede vahel küla restoranis ja tellisin kohalikku kala mida väga ootasin proovida ja toodi hoopis mingi liha mögin hautis, siis esimest korda saatsin toidu tagasi ja kujutage ette siis toodi mingi sügavkülmast paneeritud kala herneste ja porganditega asemele. Nagu lasteaia lapsele. Uskumatu lihtsalt. Siiamaani painab mind et skandaali ei teinud.
ReplyDeleteJah, nii lapsik kui see ka pole, mind samamoodi painab paar asja siiani, kasvõi seesama surmavalt soolane riis Sacramentos, mille eest sai väike varandus makstud.
Delete