Lained

 

Eelmise postituse kommentaariumis nõuti ookeani näha. Aga olge lahked, siin ta on. Mitte, et laineid oleks lihtne pildile saada. Paari nutitelefoniga klõpsatud fotoga on pea võimatu näidata, mis rannakaljudel seistes tegelikult silme ees. Ahjaa, seda ka, et juba kaks-kolm Kauail käiku tagasi jätkus meil mõistlikkust soetada paksu vilttallaga jalanõud, milleta oleks ligulibedatel laavakividel üpriski võimatu turnida. Sinikaid tekiks ilmselt üksjagu, kui mitte miskit hullematki. 

Et siis lained, jah. Ühest küljest - mida kõrgemad ja võimsamad, seda uhkem, eks. Teisalt, kui võtad aega rannakaljudel istuda, hakkad ka väiksemat mõõdet märkama. Kasvõi see kivimoodustis nonde kolme foto keskpaigas. Kena lame laavapind tekitab lausa uiu, et läheks seisaks seal väheke. Aga siis viskab laine end mürinal üle nendesamade kivide, mida väisata plaanisid, ja mõte ei tundu enam eriti ahvatlev. Taganev ookean jätab endast maha kümned miniatuursed kosed kaljukülgedel, ning mõneks ajaks jääb kivipind taas petlikult vaguraks. Seejärel algab kogu tsükkel otsast peale. Sa võid ühte ja sama paika tundide kaupa jälgida, ükski laine ei sarnane eelmisele, ookean ei dubleeri ühtegi üleviset, iga järgnev etüüd on omanäoline, kordumatu. Pole ime, et päev venib pikemaks, kui plaanitud.  

October 20/2022                                                                                          Fotod: Paul

“The waves broke and spread their waters swiftly over the shore. One after another they massed themselves and fell; the spray tossed itself back with the energy of their fall. The waves were steeped deep-blue save for a pattern of diamond-pointed light on their backs which rippled as the backs of great horses ripple with muscles as they move. The waves fell; withdrew and fell again, like the thud of a great beast stamping.” ― Virginia Woolf, The Waves