Polihale, jälle

 

Mina ja Paul oleme Polihale rannal juba vanad kalad. Kaks aastat tagasi postitasin sest paradiislikust paigast mõned netist näpatud ülevaatlikud pildid, õhust võetud, Hawaii saarestiku pikimat liivaranda kogu selle majesteetlikus ilus näitavad, ning möödunud aastal kirjutasin nii: „Polihale rannal oleme ennegi käinud. Imeline. Turistivaba. Viimast suurelt osalt ilmselt seetõttu, et sealt, kus lõpeb asfalt, tuleb Polihalesse jõudmiseks läbida veel kaheksa lisakilomeetrit augulist, kitsast, käänulist, Kauai kuulsa punase mullaga kaetud teed. Jumala eest, ärgu see tee kunagi asfaltkatet nähku! 27 kilomeetrit turistidest ummistamata rannailu on iga kogetud löök-auku väärt.“ Jah, turistidevaba rand on Kauail kulda väärt. Meie end turistideks ei pea, mkmm. Me elame siin. Pisteliselt, aga elame. 

Ühesõnaga, seegi kord olime Polihalel Pauli töökaaslastega, natuke pealt kümnene kamp. Seegi kord sai grillitud ja ujutud ja loojangut ning tähistaevast nauditud. Me kaks jäime paar tunnikest kauemakski kui ülejäänud raketirahvas. Öö tundus liig mõnus, et lahkuda. Noorkuu istus Skorpioni kukil, valgustades juba üksjagu, kaugemal virvendasid ühtlaste vahemaadega rannaliivale pikitult lõkked, lõhnas grill-liha ja plumeeriaõite järele. Ookean uneles, vaid haruharva mõnda suuremat lainet liivale heites. Huvitav, et pimeduses kostub lainemüha hoopis teistsugusena kui päevavalges... Polihalele tulevad kohalikud tervet nädalavahetust veetma, peredega. Plaan on seekordse saareloleku jooksul vähemasti korra veel sinnakanti sattuda, kahekesi. Ehk jääme rannale öösekski.

Esimesel fotol minu pisike siluett all paremas nurgas, lisaks kohalike truckid ja hiigelsuured kaljud. Teisel pildil loojangueelsed Väga Suured Lained, kolmandal Paul sigariga, neljandal mina veinitopsiga. 

October 03/2022

“The sun is setting in a burnt orange sky; the cliffs are black silhouettes; the sea, liquid silver.” ― Laura Treacy Bentley, The Silver Tattoo