Kerge kere geenid

K von B kirjutas geenidest ja kehakaalust. (Tunnistan, et nägin sama postitust enne lukkuminekut ka ta teises blogis, seal oli pisut rohkem infot ja pilti, täitsa neutraalset mu meelest. Miks see parooli alla läks, jääb mõistatuseks, aga noh, õigupoolest pole vähimalgi määral minu asi, miks. ) Võin Katarina geenijutule kahe käega alla kirjutada. Jättes siinkohal kõrvale selle osa inimkonnast, kel end paksemaks või kõhnemaks muundada õnnestub, ütlen minagi, et kehakaal on kõvasti geenides kinni. Sel teemal olen korduvalt ka sõna võtnud, kurtes oma kerguse üle. Tõsi, mõni aeg tagasi kujunes mul korraks välja „shokolaadivöö“, mis tänaseks on suures osas kadunud, jumal tänatud. Kui see erakordne episood välja arvata, olen eluaeg ilma vähimagi pingutuse või sihipärase tegevuseta kahekümnendate eluaastate mõõtudes püsinud. Vähe sellest, mu tegevus on olnud vastassuunaline – niikaua kui end mäletan, olen üritanud kaalus juurde võtta. Paraku, kuigi söön meestega võrdsetes kogustes, ja mitte salateid, vaid ikka kartulit ja pastat ja võid jms, ning mingit sporti kui niisugust ei harrasta (ok, mul on üsna aktiivne eluviis, aga igasugu jõusaalid-sumbad-crossfitid-fitbitid käivad must kauge kaarega mööda), pole söömisest kehakaalu tõstmisel abi olnud. Ilmselt tänu vanusele ja sellega seotud hormonaalse tasakaalu nihkumisele pole ma tänaseks küll enam kondibukett, aga mingi viis kilokest lisaksin kerele hea meelega, nahk saaks pringim, rõivavalik rikkalikum, ja nii edasi. Kuid kus sa sellega. Sissesöödud kalorid kaovad kui musta auku. 

Üks kõnekas juhtum mu varastest kahekümnendatest. Resideerusin tol ajal veel vanematekodus, vene aeg, omaette elamine oli vaid helesinine unistus. Segasin murelike sugulaste soovitusel („Epp on meil nii kõhnake!“) kokku väidetavalt kaalu tõstva mögina searasvast, hapukoorest, suhkrust ja kakaost. Purki hoidsin külmkapis, et sealt iga päev paar lusikatäit manustada. Ühtäkki hakkas tunduma, et purgi sisu väheneb kiiremini, kui oodata võinuks. Ja kujutage ette, mis mõningase jäljeajamise tagajärjel selgus. Minu armas väike ümar ema, kel alailma magusaneelud peal, käis purgist salamisi endalegi ammutamas. Tulemus? Ema peal imesegu töötas. Minu peal, kes ma oma isale sarnaselt piitsavars olin, ei töötanud. Tänaseni võtan seda juhtumit kui teaduslikult vettpidavat tõestust, et kehakaal on enamjaolt geenides kinni.  

Eelmise postituse tuules: et te ei arvaks, et ma veebist ainult õudukaid vaatan, lehvitan hoopis teist sorti hiljutist leidu. Saage tuttavaks: Gardiner Brothers. Kaks venda, tantsijad/koreograafid, mõlemad mitmekordsed iiri tantsu maailmameistrid, muuhulgas ka ilmakuulsas Riverdance trupis kaasa teinud. Kaks mu lemmik-klippi, lühikest, umbes  kaheminutilist, vana hea dzhiig väga värskes kastmes: siin ja siin.

October 28/2022                                                                                             Foto: Paul

“I placed some of the DNA on the ends of my fingers and rubbed them together. The stuff was sticky. It began to dissolve on my skin. 'It's melting - like cotton candy.'--- 'Sure. That's the sugar in the DNA,' Smith said. 'Would it taste sweet?' --- 'No. DNA is an acid, and it's got salts in it. Actually, I've never tasted it.' --- Later, I got some dried calf DNA. I placed a bit of the fluff on my tongue. It melted into a gluey ooze that stuck to the roof of my mouth in a blob. The blob felt slippery on my tongue, and the taste of pure DNA appeared. It had a soft taste, unsweet, rather bland, with a touch of acid and a hint of salt. Perhaps like the earth's primordial sea. It faded away.”― Richard Preston's biographical essay on Craig Venter, "The Genome Warrior"