Nägin siin hiljuti unes, et öötaevas oli üleni kaetud Elon Muski satelliitidega. Üleni. Ilus oli, kuid pahaendeline. Tunne ei petnud. Seda, mida järgmiseks näidati, pole mu unedes esinenud lapsepõlvest saati. Tuumaseen. Hiiglaslik. Seenekübarale kirjutatud kahesõnaline kirillitsas lause, mida kahjuks (või õnneks) ärgates ei mäletanud. Imelik, kirjafonti mäletan, sõnumit ennast mitte. Loe siis veel uudiseid, ma ütlen. Parem mitte teada, mis maailmas sünnib.
Uuest hobist kah. Nagu tuumaohust vähe oleks (aga äkitsi just sellesamuse ohu tõttu?), sattusin juutuubis lühikeste, alla veerandtunniste sci-fi õudusfilmide otsa. Üle mõistuse kvaliteetseid asju on ses vallas tehtud, tuleb välja. Otse loomulikult olen väga valiv, mingil tulnukatega splatter-sopal ei kliki. Psühholoogilist õudust antagu mulle, psühholoogilist, kulla sõbrad. Veidike verd võib näidata, aga üksnes veidike. Panen postituse lõppu lingid kahele värskele lemmikule, pluss lühikirjeldused/spoilerid. (Au)hinnatud, väga heal tasemel filmitööd mu meelest. Aga kel õuduka-närvi pole, ärge igaks juhuks üldse vaatama hakakegi. Või kui vaatate, siis omal vastutusel, mitte minu soovitusel, eks.
------------
The Tunnel, 12 minutes. In an overpopulated future, a family returning from a day at the beach have to travel through a tunnel that serves a deadly second purpose. Based off a classic short story by Alice Glaser, The Tunnel was the recipient of the 'Méliès d'argent' awarded to Europe's top genre films." Originally titled Tunnelen, it is directed by acclaimed Norwegian filmmaker André Øvredal. Read more:
Curve, 9 minutes. Tim Egan’s short film Curve taps into base, instinctive fears with a narrative always headed for doom. Less than 10 minutes long and with only one actor and setting, the film is an excellent exercise in horror and an example of minimalist filmmaking. Read more:
October 27/2022 Image: Internet
“You know why horror-movie characters always get killed? Because they've never seen horror movies. They don't know how it works. Right? But we do. So no one go into the basement alone. No one go screaming off into the woods alone. No one has any sex.” ― Carrie Vaughn, Kitty's House of Horrors
Muski satelliidid (ja kümned tuhanded teised) teevad tavakodaniku elu lihtsamaks aga hakkavad järjest rohkem astronoomide tööd segama.
ReplyDeleteÜks või ka kümme tuumaseent oleks vaid lokaalne probleem, paraku üsna selge, et kui ühe tekitad ei saada enne pidama kui kogu maailma varud kasutatud ja see juhtub väga kiiresti. Nimelt on väike lootus, et esimesena massiivse tuumalöögi andja osutub võitjaks, suutes suure hulga kõhklema jäänud vastase rakette silodes tuhastada. Tegelt keegi eim tea: nagu klassik ütles: "praktika on tõe kriteerium".
Õudukatega mul see probleem, et ei tekita õudust, lihtsalt kõik seninähtuist liiga ebareaalsed nagu mu vanem tütar ütles kui uurisin kas talle meeldivad.
Muskist rääkides. Tema isik tekitab minus sõna otseses mõttes hirmu. Jaa, ühtpidi geniaalne, aga teistpidi silmapaistvalt nartsissistlik, end igal elualal pädevaks, võiks isegi öelda, et maailmavalitsejaks pidav. Võtame kasvõi ta „rahuettepanekud“ Ukraina osas. Nüüd, kus ka Twitter tema käes, kahtlustan halvimat (lootes siiski parimat).
DeleteÕudukatest - nagu ka kaamose kommi all mainisin, EBAREAALSED õudukad ei huvita mind üldse. Mulle sobivad nn. reaalsed õudukad, kus kolle ja mistahes muid koledusi/koledaid sündmusi ei NÄIDATA, jäetakse hoopiski vaataja fantaasia õudust üles ehitama.
DeleteTeine film oli ängistav, tunded olid väga omaksvõetavad, esimene oli kõhe oma ühesuguste autode ja kastikestes olevate sarnaste inimeste tõttu, kuid jättis leigeks.
ReplyDeleteAitäh !
Võta heaks! Mulle tegelikult meeldis Tunnel vaat et isegi rohkem, aga maitsed, teadagi, on erinevad.
DeleteMõlemad filmid jätsid fantaasiale VÄGA palju ruumi, ja see on eeltingimus, et nn. õudukas mulle istuks. Mingid konkreetsed kollid, zombid vms ajavad mind ainult naerma, muud efekti pole.