Hoiatus: järgneb kiun.
“Dolphins can go without air longer than people under 30 or so can go without holding their phone. It's like a security blanket”, lugesin hiljuti internetiavarustest. Esiteks, ma ei ütleks, et “under 30" tingimata tõele vastab. Mu meelest võiks seda numbrit oluliselt suurendada. Ja teiseks, tegelikult pole ju üldse minu asigi, mida teised inimesed oma nutitelefonidega teevad. Samas, keegi ei saa mind keelata nähtu-kogetu kohta arvamust avaldamast, jah?
Asi selles, et üldiselt elan oma elu vägagi eraklikult. Kodu kanjoniserval, metsaelukad seltsiks, ja nii edasi. Mistap siin, Kauail, uudistan suurisilmi, mismoodi minu maailmast väljaspool asjad käivad. Ja käivad nad niimoodi: lõviosa inimestest on mistahes olukorras nägupidi oma nutiseadmetes. Igapäevastel ookeaniäärsetel jalutuskäikudel kohtab paarikümne kuni paarisaja vastutulija hulgas vaid vähesel määral kodanikke, kes ekraani külge kleebitud ei ole. Ülejäänud on. Paljudel lisaks ka klapid kõrvas. Jaa, ma räägin paradiisisaare promenaadidest, kus palmipuud kohisevad, lained mühisevad, troopikalinnud laulavad ja õiteilu vohab. Aga nuti-inimesed, nemad ei näe seda, ega kuule. Sest nad on oma Seadmes sügavalt sees. Ning ega siis ainult tänaval. Ka poes, restoranis, turul püsib nutitelefon kramplikult peos, et sellele vahetpidamata pilku heita. Selgitage mulle, olge kenad, mida paganat nad sealt vaatavad? Marsruuti? Sooduskoode? Menüüd? (Jumal tänatud, koroona-aegne pabermenüüde kadumine oli ajutine, nüüd on need tagasi. Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei lähe restorani-baari-kohvikusse telefoni näppima, ma lähen sinna sööma-jooma-mõnusalt aega veetma. Ah et puud surevad, sest Epp eelistab pabermenüüd? Noh, õnneks on nutiseadmete tootmine ja utiliseerimine seevastu ülimalt keskkonnasäästlik, eks.)
Kus ma olingi? Ahjaa. Avalikes kohtades ilmekalt avalduv nutisõltuvus on mu meelest nii sürreaalne, nii düstoopiline, et ma ei suuda oma mõtteid sest teemast lahti kiskuda. Siis sedasi nüüd ongi või? Ja jääbki? See kõik on normaalne, ja hoopiski mina olen imelik, ajast maha jäänud? Ei, tegemist pole retoorilise küsimuse ega sarkasmiga. Täiesti teadlikult arvestan võimalusega, et elan mingis teises, tänaseks kõrvaletõugatud reaalsuses. Sellegipoolest paneb kukalt kratsima, et miks, issand jumal, need nutisõltlased oma vaevaga teenitud dollareid lennukipiletitele ja hotellitubadele kulutavad? Kodus, mandril, oleks ju palju odavam maailmast irduda? Ei? Või äkki tõeline maailm ongi nimelt seal, ekraani taga, ja mina oma eelarvamuste ja vanamoodsusega jään sellest ilma?
Aga noh, nagu alguses öeldud, see ei peaks üleüldse minu asi olema, mis teised teevad, seniks kuni nad mind ei sega ega ohusta. Või oot, mõnikord tegelikult segavad ja ohustavad, või vähemasti teevad mu elu ebamugavaks, kui pean kõnniteelt või matkarajalt kõrvale astuma, et kokkupõrget vältida, sest seadmes ajupidi sees olija ju kedagi ega midagi väljaspool helendavat ekraani ei märka. Õudne, ma ütlen. Mõni aasta tagasi, mil enam-vähem samal teemal kirjutasin, oli asi veel suhteliselt normaalne, elik ekraani külge keevitatuid ei kohanud säärasel määral nagu täna. Jah, ma ei tea, pean end kuidagi sel teemal maha rahustama, endale aru andma, et olen väljasurev liik, et muutustele kätt ette ega jalga taha ei pane. Kuid vähemasti sain nüüd väheke vahutatud, end välja elatud, mõneks ajaks ehk jälle kergem olla. Pealegi, tundub, et ma pole ses asjas päris üksi. Klari just hiljuti kirjutas, kuidas Placebo laivil "inimesed olidki päriselt kohal ja kuulasid päriselt muusikat", selmet kogu kontserdi kestel nutti õhus hoida, misjuhul "bändi ei näegi, vaid tuleb imetleda eesseisjate telefone ülestõstetud kätes". Ja kui ma ei eksi, kurtis Marca mõnda aega tagasi sellesama fenomeni üle...
Fotol Paul. Õisi nuusutamas, mitte pildistamas. Tõe huvides lisan, et peale nuusutamist tegi õitest pilti ka.
October 21/2022
“A smartphone is an e-toy designed for the lonely inner child hidden in each and everyone of us.” ― Saurabh Sharma
Nutisõltuvus on nagu iga teinegi sõltuvus - algul on lihtsalt huvitav, siis hakkab meeldima ning lõpuks ei saa sellest lahti, isegi kui tahaks. Kahjuks kipun isegi ekraani tihemini vaatama kui peaks.
ReplyDeleteTänaval muidugi nina telefonis ei käi va kui tõesti on vaja teed vaadata või infot otsida, siis ka pigem selleks peatuse tehes mitte nina telefonis käies. Kõrvaklappidega see lugu, et meremüha või linnulaulu saab nautida enamasti siis, kui teiste võõraste inimeste jutuvada kuulda ei ole st eelistan mõnusat audioraamatut/ head muusikat suvalisele tänava- või rannamürale.
No võõraste jutuvada, tänava- ja rannamüraga on see asi, et olukordades, mida mina kirjeldan, ei ole kumbagi. Inimesed on kõneksolevail promenaadidel hajutatud. Kuuleb põhim. ainult ookeanikohinat ja linnulaulu. Aga ei, ikka on klappe pähe vaja...
DeleteAga jah, see on küll õigus, et nutisõltuvust saab mistahes sõltuvusega võrrelda. Kui ma ei eksi, siis nutisõltuvusest vabanemiseks on lausa ekstra raviasutused olemas.
... no näed, ja google ütleb, et üks (muuhulgas) nutisõltuvust raviv asutus on meil siin lausa naabersaarel! mauirecovery.com: Escape to a Serene Social Media Addiction Treatment Facility.
DeleteEks ta jah lihtsalt üks sõltuvus on, lihtsalt legaalne. Sporti tehes või niisama kulgedes podcastide, audioraamatute või muusika kuulamisest saan aru aga seltskonnas pidev ekraani skrollimine on ebaviisakas mu meelest. Kui ikka seltskonnas olla või välja sööma minna siis võikski neid tegevusi teha. Aga igaüks vist juba teab neid näiteid, kus pere läheb puhkusereisile ning teismeline lapsuke veedab kõik puhkusepäevad hotellitoas oma telefonis/tahvlis ning toast lahkumast keeldub. Talle lennupiletite ja hotellitoa maksmise mõttekus tekitab minus küll suuri küsimusi, kui näha või kogeda ei taha siis võinuks ju koju jääda...?
ReplyDeleteOi, teismelised on veel täitsa eraldi teema. Mul tegelikult oli kange tahtmine neist lausa peatükk “Kauai turistide välimäärajasse” kirjutada, aga lõin kõhklema, et pole justkui õiglane. Sest esiteks, mida mina teismelistest tean, mul lapsi pole, ja teiseks, teismelised ei saa tegelikult miskit parata, et nad teismelised on, neid juhivad hormoonid, aga oskust ja tahet (veel) pole, et hormoone taltsutada. Mistap nende nutisõltuvusest saan kohati isegi täitsa aru. Nii igav ju ja piinlik ema-isaga koos puhkusel olla. :)
DeleteOo jaa, olen end samuti tihti viimase hetkesoleva inimesena tundnud. Üleeile just vaatasin väljas üht kõrvaklappides ja nina telefonis inimest ja mõtlesin, et mõnes mõttes ju mõnus niimoodi omas mullis olla. Keha on siin, aga ise oled mujal. Ja tõdesin lõpuks siiski taaskord, et ikka pole minu teema. Võibolla mõnikord harva on tõesti tore nii olla. Või on reaalne vajadus kusagil mujal olla. Aga igapäevaselt, mkmm. Ja pole ime, et inimkond on loodusega kontakti täesti kaotanud, kui looduses olles ei kuula, ei vaata, ei tunneta. On tõesti pandeemia, jah.
ReplyDeleteMina olen hiljuti hakanud märkama üht veidrat asja. Nimelt kõnnivad või istuvad inimesed koos ja räägivad omavahel juttu, aga samal ajal on kõrvaklapinööbid kõrvas. Ma saan aru, et ilmselt on see parim koht, kus neid hoida, et nööbid ära ei kaoks, aga veidi kummastav siiski küll.
ReplyDeleteMina olen nutisõltlane küll, aga looduses teen telefoniga ainult vahel mõne pildi, nii et päris hukas vast veel pole :).
ReplyDeletePs. Eelmise postituse kohta - kas teil seal ujumiseks sobivaid randasid polegi? Aina kaljud ja vihased lained...
Ujumiseks sobivate randadega on siin nii, et liivarandu jagub (kasvõi Polihale Beach, 27 km pikk, pikim liivarand kogu Hawaii saarestikus), aga liivarand ei tähenda tingimata "ujutavat" randa. Kauai on igast küljest ookeanile avatud, ja lained megavõimsad seetõttu. Ujuda saab liivastes lahesoppides, meiegi hotellist on üks selline vaid 10 min jalutuse kaugusel, Poipu Beach:
Deletehttps://poipubeach.org/beaches/poipu-beach/
Meenus video kuidas Angelina Jolie läks Kiievis mingisse kohvikusse ja külastajad märkasid ja tervitasid teda erutatult/soojalt/jne, välja arvatud mingi kutt, kes oli otse samas kõrval, aga jõllitas oma telefoni. Ei märganudki ta seda seika. Ju inimesed on võtnud hoiaku, et "ei huvita mind see ümbritsev karvavõrdki". Vahel ja kohati muutub see elus püsimise seisukohalt üsna ohtlikuks ja mingi valik ikka toimib.
ReplyDeleteMinu jaoks on see ses mõttes huvitav teema, et ühest küljest pole mul nutitelefoni ja ma ei kanna tänaval kõrvaklappe (mu turvatunnet häiriks tõsiselt, kui mu meeled on ümbritsevast isoleeritud, just nagu mind häirib ka kapuutsiserv vaatevälja ees), aga teisest küljest olen ma ilmselt viimane inimene, kelle kohta saaks öelda, et "viibib hetkes" - mu peas toimub kogu aeg selline läbu, et pigem ma isegi ei saa hästi muusikat kuulata, sest see moodustaks vaimukõrvas toimuvaga kakofoonia.
ReplyDeleteMul on TÄPSELT sama klappide ja kapuutsiga, mõlemad häirivad TUGEVALT mu turvatunnet. Näiteks jooksjaid ja rattureid, kes kõnniteedeta aladel sõidutee paremas ääres (st. liiklusvooga kaasa) jooksevad/pedaalivad, klapid peas, vaatan alati imestuse ja murega - nad annavad oma elunatukese ju teiste inimeste meelevalda, taju ümbritsevat puudub täielikult.
DeleteKa muusikaga on mul enam-vähem sama teema mis sul - tõsi, ilmselt pisut kergemas vormis.
Ma aeg-ajalt käin ka tänaval kõrvaklappidega, nt tööle minnes kuulan audioraamatut või jookstes muusikat. Aga ma ei saa rattaga sõites kõrvaklappe panna, siis ei tundu turvaline. Eriti kummaline on aga rattakiivriga - üldiselt tunnen end turvalisemalt kui kiiver on peas, va siis kui peab mõnda ristuvat teed ületama - sest ma kiivriga pead pöörates ei näe nii hästi kõrvale (päris 90 kraadi vaatama) ja niimoodi ma rattalt maha roningi, et pead pöörata. Liikluseeskirjade suhtes korrektsem, aga vahel jõle tüütu, kui avastan, et lähima mitmesaja meetri ulatuses ei paista ühtegi autot ega muud liiklejat. Kapuutsid on lihtsalt ebamugavad va väga suure lumetormi korral, aga siis ei näe niikuinii midagi.
DeleteAudioraamatu pean vahel pausile panema 1) enda mõtted on peas nii elavad, et raamatut ei kuule. Hetkel viibimisest olen siis veel kaugemal, kui seadmes olles 2) nööpklapid lasevad ikkagi niipalju heli läbi, et elava liiklusega tänava ääres käib tänavamüra üle.
aga kui neil inimestel neis oludes (jalutades, poes, restoranis, seltskonnas) oleks telefoni asemel raamat peos, kas siis oleks ka tunne, et inimesel on mingi kole s6ltuvus, mida oleks parem ravima hakata, sest asi on yle igasuguste piiride l2inud? ja tekiks kysimus, miks ta yldse hotelli ja lennupileti peale raha raiskas, kodus oleks ka lugeda saanud?
ReplyDelete(kysib inimene, kes loeb suurema osa ajast telefonist raamatut. s6ltuvust ei eita, aga nutiseadme 2rav6tmine siin kyll ei aitaks:S)
Ha! Hea küsimus. Nagu öeldakse. Väga hea.
DeleteEhk mõne aja (tunni? päeva?) pärast muudan meelt, aga hetkel arvan, et jah, lakkamatu raamatus olek, sel moel, nagu postituses kirjeldan, et kõnnitakse sõna otseses mõttes teistest inimestest üle ja läbi, on samuti sõltuvus. (Ma ei tea, mismoodi sina loed, nii et see ei käi tingimata sinu kohta. :))
Ning jaa, mul tekiks ka raamatu puhul “miks lennukile ja hotellile raha raisata” küsimus. AGA, nagu mitu korda rõhutasin, see on MINU arvamine, ja pole MINU asi tegelikult, kus ja mismoodi inimesed oma aega veedavad. Mina lihtsalt jagasin oma emotsiooni.