Tantsud tähtedega

 

Müstika, kuidas kaks normidest kõrvalekaldujat, mina ja Paul, tuhandete kilomeetrite kauguselt teineteist üles leidsime. Liiatigi, et need kõrvalekalded meil nii sarnased sattusid. Ei mäleta, et kumbki oleks kohtumispaigaks olnud tutvumiskeskkonnas märkinud, et on täiesti normaalne hotellirõdul vaalahääli teha. Või sealsamas rõdul, rahva silma all, veidraid tantsuliigutusi sooritada. Näiteks selliseid. 

See tantsimine on meil suht uus hobi siin Kauail, tekkinud põhjusel, et näen rõdult Pauli tööle minemas ja sealt tulemas. Mina pole süüdi, Paul alustas. Esialgu lehvitasime niisama, viisakalt, vaoshoitult, aga siis ühel hommikul lisas paar ebatraditsioonilist tantsusammu. Noh, ma tantsisin vastu, miks ka mitte - aoaeg, pime veel, tähed taevas, ümberringi ei hingelistki, terve kuurort magas. Paraku, kui hilisel pealelõunal veinikesega kolmanda korruse rõdul istusin, Pauli kojujõudmist oodates, arendas abikaasa mu vaatevälja ilmudes hommikust repertuaari edasi, hoolimata päevavalgusest ja faktist, et publikut kah omajagu. Aga kus ma siis alla sain jääda. Kargasin püsti, imiteerisin Pauli koreograafiat. Misjärel läheduses olijate tähelepanu koondus meile kahele muidugi. Ei oska öelda, mis mõtted publiku peas liikusid, aga tänaseks oleme lavakrambist üle saanud, rituaalne töölemineku/töölttuleku tants toimub igal hommikul ning õhtul. Jajah. Nagu eespool viidatud vaalahäälte postituses märkisin, not normal is our normal.

Foto: Paul. Ei, tegemist pole mingi veidra hübriidpalmiga. Palmipuu tüvi sattus end peitma teise puu (Cook Pine) taha. Paik on Brennecke's Beach, me hotellist jalutuskäigu kaugusel. 

October 04/2022

“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche