Sai siin hiljuti 50+ naiste nähtamatusest ja nähtavusest loetud, mitmest allikast. Teema algatanud artikli autor kurtis just nimelt selle esimese, nähtamatuse üle. Ma ei hakka vana (no pun intended) asja uuesti üles võtma, rohkem kui ühe blogija postituses ja kommentaariumis sai see risti-põiki läbi arutatud, aga eile juhtus üks tore pealiskaudne kohtumine, mis mu jaoks tolle „50+ ja elu läbi“ teemaga seostub. Mõtlesin, et jagan siingi.
Läksime Pauliga pühapäeval rannabaari pealelõunasele dringile. Ettekandjaks juhtus umbes minuealine naine, ja nagu siin Kauail kombeks, jagus juttu kauemaks kui vaid tellimuse esitamiseks. Küsimused-vastused. Ettekandja, et kust tulete, kauaks saarele jääte, ja meie, et kust pärit, kaua Kauail elanud (ilmselge oli, et tegemist polnud kohalikku päritolu prouaga). Ja mis selgus. USA idarannikul sündinud, kasvanud ja elanud, neli last sünnitanud, suureks kasvatanud, maailma laiali saatnud, otsustas naine peale pikki, põhiliselt emaks oldud aastaid „to find out who I am“ (rõhk sõnal „mina“). Tuli Kauaile puhkust veetma, armus saaresse, sõitis mandrile tagasi vaid selleks, et senises kodus asjad kokku pakkida, elamine likvideerida, ühe otsa pilet osta ning troopikaparadiisis uut elukorraldust proovida. Just nimelt proovida, kuna õnnestumises polnud kindel. Aga näe, julget pealehakkamist jagus, 50+ ei hirmutanud, kedagi teist ta oma „nähtamatuses“ süüdistama ei kippunud. Tänaseks on proua saarel pea aasta elamispinda üürinud, auto ostnud, töökoha kindlustanud (ma ei hakanud uurima, ons baaritöö ainuke sissetulek või lisandub sellele muudki). Ja nähtamatusest rääkides – ta nägi vägagi nähtav välja. Hästi lõigatud hall poisipea, kadestamisväärne rüht, kütkestav, enesekindel naeratus, soe hääletoon. Ei märkigi kibestumisest, enesehaletsusest, „miks keegi mulle enam uksi ei ava“ suhtumisest. Täitsa kindel, et talle avatakse uksi vasakult ja paremalt, ja kui ei avata, siis temalt juba kurtmist ei kuule, ta on täiesti võimeline selle va ukse ise lahti tegema. Nii värskendav kohtumine, mis sest, et põgus. Elu ju enamjaolt põgusatest kohtumistest koosnebki, mu meelest.
October 24/2022
“Change the way you look at things and the things you look at change.” ― Wayne W. Dyer
Lugesin minagi neid hiljuti ilmunud nähtamatuks muutumise artikleid. Ausalt öeldes ei saa aru. Olen ise selle n-ö nähtamatuse ajajoone juba mõned aastad tagasi ületanud, kuid nähtamatuks küll muutunud pole. Pigem vastupidi :) Kõik on suhtumise küsimus ja enda teha. Kui end lössi ja käest ära lased, oledki nähtamatu. Kui aga iseenda väärtust tead, enda eest hoolt kannad ja sirge seljaga ringi käid, on elu tore ja sa ise enam kui nähtav :)
ReplyDeleteSilma jäävadki need, kellel on aastate lisandumine paremini läinud. Need teised hoiduvad varju.
ReplyDeleteJah, ma ühtpidi väga nõus, et silma jäävad need, kel hästi läinud. Paljud asjaolud pole ju inimese enda teha.
ReplyDeleteTeisalt, näiteks viidatud artikli autor mu meelest ei hoidu varju, vastupidi, ta tahaks nähtav olla, pingutab selle nimel, aga tulemusega (tulemusetusega) pole rahul.
võib-olla on selle nähtamatusmure taga see, et Eesti tööandjate hulgas olevat väidetavalt selliseid, kes viskavad CV lugemata kõrvale, kui selgub, et kandidaat on üle 50. et väga raske pidi olema üldse intervjuudele pääseda, sest valitseb ettekujutus, et üle 50 on juba vanur, kes ei oska ühtki uut oskust juurde õppida ega arvutit kasutada jne.
ReplyDeleteMulle kah tundub (rõhutan, TUNDUB, sest siit kaugelt pole mul oskust ega õigust hinnata), et nii see "nähtamatuseprobleem" on mõneti Eesti-spetsiifiline.
DeleteVanusega seoses tuli mul veel see meelde, et paari viimase aasta lendude ajal on minu kogemute põhjal 50+ pardateenindajate osakaal oluliselt kasvanud (nii mehed kui naised.) Ei sinnapoolegi, et stjuuardess peab alla 30 olema, ja missimõõtudega.