Vaade rõdult

 

Hea asjaga harjub ruttu, eks - meil on Kauail hotellirõdult alati supervaade olnud. No ja siis läheb muidugimõista ving lahti, kui uus asi harjunust kröömikenegi kehvem satub. Saime nüüd küll lõpuks paremasse sviiti ümber kolitud, kuid siiski mitte säärasesse, millist lootsime. Paul on tänu oma rändavale tööeluviisile Marriott’ hotelliketi kliendistaatuse kõrgeimale pulgale roninud, mistap eeldasime rohkemat kui too vaade, mis me rõdult avaneb. Aga nagu postitust alustades juba mainisin, kiun on tegelikult täiesti kohatu. Enam kui kohatu. Lõviosa inimesi annaks tõenäoliselt väikese sõrme säärase panoraami nautimise nimel, seda enam, et ise ei maksa me selle eest ju kopkatki. Ei maksa ka bensiini eest, mille jõul saarel ringi paarutame, ja söögi-joogi eest, mis kõhtu täidab ja meeli ülendab. Niisiis laksan iseendale joonlauaga näppude pihta, et üleüldse mingid “võiks parem olla” mõttealged peas tekivad, liiatigi, et apartemendi uksest ookeanikaldani kõnnib kolme minutiga. 

Lisaks avaneb sedakorda võimalus inimvaatlusi sooritada - naabermaja kahe nurgasviidi lanaid asuvad meie omale üsna lähedal. Ja kuna enamus hotellikülalisi viibib kohal vaid umbes nädalakese, koguneb mulle ja Paulile kahe saarekuu jooksul arvestatav hulk naabreid. Olen juba aru saanud, et oli see va ekraanisõltuvus paar aastat tagasi mis ta oli, tänaseks on olukord täielikult kontrolli alt väljunud. Inimesed sõna otseses mõttes elavad siin nutiseadmetes. Maailmaga jagatakse iga issanda puhkuse-sekundit, kaasa arvatud check in. Hotellirõdule ilma telota, et niisama ringi vaadata? Ei tule kõne allagi! Kogu visuaalne info filtreeritakse läbi ekraani. Ma täitsa tõsiselt usun, et mõne aja pärast on pöialdele lisaks ka inimsoo käsivarred adapteerunud - nutiseadme näokõrgusel hoidmine ei nõua küll erilist musklijõudu, kuid mõnevõrra siiski erineb normaalsest asendist. Kui seda 24/7/365 praktiseerida, küllap tulevad ka tulemused, “telomuskli” näol. Ja et kiunulainel jätkata – "telo" on mu meelest ülinõmeda kõlaga sõna. 

Olgu peale. Vaatame nüüd, kas mul miskit positiivset kah öelda on. On! Saare-elu, arvatagi, tundub imeline. Temperatuur regulaarselt +30 kraadi ümber, kuid ookeanibriis jahutab. Inimesed ilusad, rõõmsad, sõbralikud. Toit hea, köök oma käe järgi sätitud, külmkapp värsket turukraami täis. Nädalavahetuste plaane süle ja seljaga, tööpäevaõhtuti rand ja lained ja päikeseloojangud. Sisalikubeebid, did you-linnud, ringihiilivad hotellikassid. Ka Lillikese hotellielu kulgeb suurepäraselt. “Lilli is doing GREAT. She's such a delight. And Mr. Bear has held up well too!”, sain eile sõnumi. Mr. Bear on Lilli kaisukaru. Palusin hoiupaigapersonali, et nad igaks juhuks mõmmikul silma peal hoiaksid, juhuks kui mõni õmblus juhtub rebenema vms. Lillikene küll ei lõhu oma mänguasju, aga mine sa tea, äkki kodunt eemal olles kohtleb ta karu pisut aktiivsemal (loe: destruktiivsemal) moel. 

Täna jälle turupäev. Mis muud kui seljakott selga ja minekut. Pean vist hotelli valvelauast läbi astuma, paluma ühe suurema keedupoti me numbrisse toimetada, olemasolevad ei kata mu kokkamis-ambitsioonidest tulenevaid vajadusi. Ahjaa, üks vaatamis-soe filmisoovitus kah siia lõppu: A Love Song. Suurepärane näide, kuidas väheste näitlejate ning minimaalse sündmustikuga on võimalik nauditavalt tummine linateos treida. Vaata treilerit:

(Küsimus: kuidas kõlab korrektne eestindus mõistest 'movie trailer'?)

September 28/2022 

“From this point forth, find me nowhere,

Socially unseen,

Just on the back porch, without a care

And without a screen”

― Eric Overby, Senses