On teil aega? Vaataks üheskoos eilseid pilte?


 Kaks Pauli töökaaslast kutsusid meid väikesele seiklusele kaasa. Kokee State Park paikneb Kauai lääneküljel, merepinnast kilomeeter-poolteist  kõrgemal. Kui ei teaks, et troopilisel saarel oled, võiks taimestiku järgi esimesel pilgul asukohaks pakkuda näiteks Oregoni. Või Colorado. Või Eesti. Temperatuur pole kah teab mis troopiline. Kümme-viisteist Celsiuse pügalat jahedam kui all ookeanirannal, õhuniiskustki vähevõitu. Me Pauliga oleme tegelikult Kokees ennegi käinud, Alakai rabas matkanud.
 

Väike kahe uksega rendi-Jeep viis meid usinalt igalt poolt läbi, nagu piltideltki näha. Mina ja Paul olime pressitud tagaistmele. Õigem oleks vist öelda, et pressitud esiistmete ja pisikese pagasniku vahele - "iste" on nimetet Jeepi-mudeli tagapingi kohta ikka väga uhkelt öeldud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest. Aga raputas küll jubedalt, ja teate, neil uutel Jeepidel pole ühte eluliselt olulist detaili - käepidemeid ukse kohal, millest kinni hoida, kui tõsisema offroadiga tegemist. Meenutasin hardusega oma vana head Jeep Cherokeed, millega Eestimaa teid kündsin - sel olid "sangad" täitsa olemas, nii esi- kui tagauste kohal. Olid ajad...


 Mis troopika? Pilt võiks sama hästi kusagil Tallinnas, Nõmme metsas tehtud olla, kas pole. Need on sugi-puud, teise nimega Jaapani seeder. Natukene sekvoiametsa tunne tuli peale, miinus jumalik sekvoialõhn muidugi. 


 Kui oled riski võtnud ja raketimeestega matkama läinud, võid kõikvõimalikud kultuursed, märgistatud rajad heaga unustada. Selle asemel et Kawaikoi Stream Trailile suunduda, võeti suund Kawakoi Streamile endale. Jällegi, ega keegi ei sundinud, autoomanik uuris enne kenasti järele, kas ma olen valmis ja võimeline väikest boulder hoppingut tegema. Ja kas Paul on. Me kaks matkakaaslast nimelt olid meist suures plaanis poole nooremad, nii kena neist, et küsida taipasid. Me muidugi olime silmapilkselt nõus. Mitte et ma endale siin rinnale taoks, et ei tea mis atleet olen, aga no kuulge, Paul ja mina teeme boulder hoppingut oma koduõue kanjonis iga jumala päev. Ühesõnaga, märgistatud raja jätsime kus seda ja teist.


 Niimoodi see asi välja nägi, siin hüppame esimesi kivisid.


Kivid olid suured.   


 
Mõned neist ikka VÄGA suured. 


Ja vett oli kah vahepeal, kuis siis muidu. Pauli foto.


Hakkame esimese, kümnemeetrise joa lähedale jõudma. Plaanime peatust.


Need täpid pildil on veetilgad. Ei, ei sadanud selgest taevast. Pritsib kivilt kivile, tänu mu vasakul küljel olevale pisikesele veenirele.


Mehed süütavad sigareid...


...ja suitsetavad, jalgu joa kohal kõlgutades.


Kivid olid augulised.

Oli suuremaid auke...


... ja väiksemaid. Ja kui te küsite, kuidas need augud tekivad, siis vastus on:


...niimoodi. Vesi keerutab kiviklibu ringi, aasta, teise, kümme, tuhat aastat. Ja ongi auk valmis. Pauli foto.


Üks me matkalaaslastest esimese, kümnemeetrise joa kohal jalgu kõlgutamas. Juga ise oli nadivõitu sel päeval, kuna paar päeva polnud sadanud. Pauli foto.


Ja siin seisame oma matka sihtpunkti, kahekümnemeetrise joa kohal. Joast endast pilti pole, sest enam allapoole ei soovinud keegi ronida. Isegi mitte need kaks meist poole nooremat kaaslast :-)


Poseerime kah. Neljast matkasellist kaks, mina kaasa arvatud, eelistasid paljajalu boulder-hoppida. Paul, nagu näete, on matkasaabastes. Mul oli saabastes kuidagi tuim ja ebakindel tunne, vöö vahel olevad varbavahed võtsin siiski igaks juhuks kaasa, aga kividel ei kasutanud. 


Paul tundub rahulolev. 


Tagasiteel.


Enne kõrgustest alla laskumist puhkasime Waimea kanjoni serval jalga, rüüpasime kosutavaid märjukesi.


See veenire kanjonipõhjas on lai Waimea jõgi. Vot sellised mastaabid. Pauli foto.


Täiskuu tõusis Waimea kohale, kui autole hääled sisse panime. Täiskuu vaatas läbi palmilehtede minu ja Pauli peale alla ka mõned tunnid hiljem, õhtupimeduses, kui hotelli tõrvikutest valgustatud basseinikompleksi soojas mullibasseinis oma kivihüppamisest kangeid keresid turgutasime.
January 21/2019
 “Jumping from boulder to boulder and never falling, with a heavy pack, is easier than it sounds; you just can't fall when you get into the rhythm of the dance.”― Jack Kerouac, The Dharma Bums