Psühholoogia ja pedagoogika




Süstaga sõitma õpetas mind Aivar Haller. Nõva rannas. See oli… las ma mõtlen… ammu. Millalgi enne Halleri antroposoofi-karjääri algust, ja millalgi peale ta “erinevates Eesti kinnipidamisasutustes viibimist, seoses eeluurimise ja karistuse kandmisega relvade salakaubavedamise eest.” Rahu, rahu. Ma ei avalikusta delikaatset, salastatud informatsiooni, tsitaat pärineb Halleri enda kodulehelt.

Anyway. Süst on nagu jalgratas, sõitja peab tasakaalu hoidma, onju. Kuival maal mul tasakaaluga probleeme pole. Märjemas keskkonnas tundub asi aga tükk maad nutusem, kuna ma teadupärast ei oska ujuda. Hoolimata sellest pisipuudusest otsustas Nõval telkiv väike seltskond mulle süstasõidu selgeks õpetada, nui neljaks. Ega midagi, kobisin kuulekalt paati, päästevest loomulikult seljas, kuid julgust see kahjuks juurde ei andnud. Kaaslased vedasid aluse otsejoones sügavasse vette ning käskisid Soome suunas mõlama hakata. Paraku! Niipea kui abistavad käed süsta küljest eemaldati, tuli mul vägev võdin sisse, mingist tasakaalust polnud juttugi. (Eskimopööret ma jumala armust siiski ei sooritanud.) Habisesin seal siis ühe koha peal, silmad hirmust ümmargused, häälekalt nõudes, et mind otsekohe kuivale maale eskorditaks. Peale paari sarnast üritust lõid kõik käega, et lootusetu juhtum. Kõik peale Halleri.

Tema laskis mul kõigepealt kenasti maha rahuneda. Seejärel viis kõrvale ja pidas lühikese, inspireeriva loengu süstasõidu psühholoogilistest ja tehnilistest eripäradest ja minu varjatud, kuid täiesti olemas olevatest eeldustest seda harrastada. Loeng peetud, lükkas süsta põlvekõrgusesse vette, kinnitades, et sügavamale me ei üldse lähegi. Uppumisoht seega puudub, kardetud eskimopööre jääks nii madalas vees isegi hea tahtmise korral tegemata. Mina süstaistmel, Haller paati sabast toetamas, liikusime piki kallast ning enne, kui arugi sain, oli ta kasutanud vana head jalgrattasõidu õpetamise taktikat – lasknud sadulast (minu puhul siis süsta-ahtrist) lahti. Adumata, et olen omapäi jäetud, mõlasin uljalt, käsi-jalgu väristamata, ümber minemata. Jaa, miskit pole öelda – Halleri mentori-anded avaldusid juba aastakümneid tagasi.

Aga põhjus, miks teema üleüldse üleval, on fotol. Paul ostis meile eile kaks kajakki. Korrektse eestikeelse termini matkasüst leidsin siit. Matkasüst on suhteliselt stabiilne alus, kanuusarnane. Kanuu on meil muide ka ju täitsa olemas, aga süstad said soetatud, kuna kaaluvad ülivähe, 17,5 kg tükk. Imelihtne autokatusele ning sealt maha ubida. Kanuuga on ikka tükk maad rohkem rähklemist, liiatigi kui Paul näiteks üksinda kalale läheb vms. Kanuu omab muidugi jälle seda eelist, et koer mahub lahedalt ära, süstaga on tiba keerulisem. Siiski, hea tahtmise ja treenimise korral on loom võimalik mõlaja jalgade ette või põlvede vahele pressida. Elame, näeme. 
June 04/2019
"Paddle solo, sleep tandem." ― Unknown