Mu esimene lõgismadu!!! Läinud pühapäeval läksime teisele poole Orelimägesid matkale, sinnakanti, kus meid paari pandi.  Kena ilm, imeilus loodus. Koer kah õnnis, et kuumus möödas; ronis mäekülgi mööda nagu noor põder.  Anyway.  Lõgismadu kivipraos märkas Paul esimesena. Enne, kui  ta jaole sai, traavis  Yarko ussist nii poole meetri kauguselt mööda.  Mina ei teand veel midagi. Et koera mitte pöördesse ajada, positsioneeris Paul end aeglaselt Yarko ja lõgismao vahele ja hõikas mulle „Leash!”. Hääletoonit taipasin pikema seletuseta, millega tegemist. Vererõhk muide eriti ei tõusnudki:), Paul pani koera rihma ja mina viisin kaugemale.  Yarko turvaliselt puu küljes, läksime madu lähemalt vaatama. Ilm polnud väga soe seal ülal, loom seetõttu väheke uimane ja lõgistama ei kippunud, kui fotokatega lähenesime. Banded rock rattlesnake.  Noor loom, nii poolemeetrine. Noored on kõige ohtlikumad, kui salvavad (ptüi-ptüi-ptüi). Nad ei oska veel mürki doseerida ja tulistavad nö. täie rauaga. Foto saapa ja maoga ei tee viimase pikkusele õigust, ta oli ikka suurem, saabas on lihtsalt objektiivile lähemal. Ühesõnaga, mu esimene tutvus lõgismaoga tehtud. Pilt eest ei läinud, paaniliselt jooksma ja kiljuma ei kiskunud, Yarko oli ka täiesti ükskõikne. Eks nood lõgismao-legendid tule osalt sellest, et neile kogemata otsa koperdatakse. Ise nad inimesi taga ajama ja ründama ei kipu.
08/09/2012