Kuu pealt kukkunud

 

No tere üle tüki aja! 

Ma ei hakka küsimagi, kuidas olete elanud. Eilse kojusaabumisjärgse õhtu/tänase hommikuga olen end asjaoludega kurssi viinud, suures plaanis. Erinevalt paari päeva tagusest ajast, mil mul maailmas toimuvast veel õrna aimugi polnud. Nimelt elasin kaks kuud päevauudisteta keskkonnas. Jumalik. Polnud sõda, polnud koroonat. Mitte, et ma ühiskonnast ära lõigatud olnuks. Võtame või nood 250 truck camperit Arizona kõrbes kogunemas – ega need camperid sinna ise kohale sõitnud, eks. Inimesi oli tol pikal nädalavahetusel mu ümber viiesaja ringis. Aga viiruse, näe, olid kõik koju jätnud. Ja Ukraina polnud veel juhtunud. Ja vaade camperi elutoa aknast oli vähemasti pooltes me ööbimiskohtades nonde kahe kuu jooksul enam-vähem selline, nagu pildilt näha. No ma ju räägin, et kuu pealt kukkunud.

Nüüd siis loen riburada uudiseid ja blogisid ja kommentaare ning küsin endalt, kas üleüldse passib praegu reisipiltide ja –juttudega lagedale tulla. Sest Eesti, mu sünnimaa, mu lugejate kodumaa on Ukrainale ikka väga ebamugavalt lähedal. Venemaale veelgi lähemal. Aga inimene leiab oma tegutsemistele teadagi alati õigustuse, ja näe, mina leidsin blogipostituse, mis mu mõtetega üsna ühtib, neid kinnitab. Niisiis, pange vaim valmis, viietuhande viiesajast hakkab nüüd matkamuljeid tulema nagu Vändrast saelaudu. Mis ei tähenda, et ma kodu-eestlaste hirmude peale ei mõtle. Või ukrainlaste kannatuste peale. Või selle peale, mil moel iseseisva Ukraina heaks oma pisku panuse annan. Tõenäoliselt teen seda Ameerika Punase Risti kaudu, ma nende vabatahtlik töötaja nagunii. Kaitsevõime suurendamiseks (loe: sõjatehnika ostuks) raha annetamine ei käi mu maailmavaatega kokku - see kopikas kukub õkva relvatootjate taskutesse ju.  

“Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world.” ― Gustave Flaubert

March 04/2022