Hea sõber uuris mult eile, et kuidas siis kõrbe-elu kah oli. Loodetavasti mõnusalt soe? Sai hommikukohvi juua kerges riides? Ja Lilli sai kõrbeavarustes kogu aeg vabalt ringi joosta? Noh, paraku tuli mul mõlemale küsimusele “ei” vastata. Sest mis riietusse puutub, siis
Mojave ja
Sonora kõrbe neil aladel, kus meie talvitusime, kõigub ööpäevane temperatuur talvekuudel seinast seina. Öösel külmetab, päeval kuumutab. Mistap, kui hommikune koerapissitamine sattus ajale, mil päike veel mägede tagant tõusnud polnud, tuli tihtipeale kindadki kätte panna, paks jope selga nagunii. Ning mis loomal vabalt ringi joosta laskmist puudutab, siis sugugi mitte igas laagripaigas ei saanud me talle seda luksust lubada. Sest… kaktused. Suuremad ja väiksemad. Pahatihti petlikult pehme, lausa siidise väljanägemisega, näiteks nagu need
chollad esimesel fotol. Tillukesed okkad kui õngekonksud, inim- ja koerakerest väljatõmbamine vaevarikas, vaat et võimatu. Vähe sellest. Chollataim pillub oma mügarikke meetrite kaugusele, kasvukohtades on maapind tihedalt “miinidega” kaetud. Ja ega ju koerale selgeks ei tee, kus on turvaline joosta ja kus mitte. Kui ikka hommikul selgub, et oled laagripaiga valimisega
puusse kaktusesse pannud, ei jäägi muud üle, kui elukas rihmas hoida ning peale esimest kohvi truckile hääled sisse lüüa, et kiiremas korras uus laagriplats välja peilida. Võimaluse korral vähem okkaline, et Lillikene vabadust nautida saaks.
March 08/2022 Fotod: Paul
“No doubt you are wondering what you will find, out there', The Commandant said it for me. 'Well, it would be useless for me to try and tell you. The desert tells a different story every time one ventures on it...” ― Robert Edison Fulton Jr., One Man Caravan
No comments:
New comments are not allowed.