Koerast ka

Olen Lillist kui matkakaaslasest peale pikemaid reise ikka kirjutanud, siin, näe, ja siin ka. Sedakorda mul Lillikese reisikommete kohta midagi originaalset öelda pole - järjekordselt ajab üks kiidusõna teist taga. Nois postitustes on ülistused üksikasjalikult kirjas, mistap järgnevalt räägin pisut koeraga rändamise nö. tehnilisest poolest.

Eelmise postituse lõpetasin tõdemusega, et kui peale terve pika päeva kestnud matka laagrisse tagasi jõudsime, magas Lilli õndsat und. Jah, eemalolekuängistus kui niisugune on talle tundmatu. Põhjuseks ilmselt see, et ei mina ega Paul pole tulekutest-minekutest iial suuremat numbrit teinud. Koer jäetakse koju/autosse, pööratakse selg, suletakse uks ja minnakse minema, ei mingisugust “oh sa vaene loomake, sa pead nüüd natuke aega üksinda olema, me läheme poodi/kinno/restorani/naabritele külla". Sama lugu kojutulekutega. Ei mingit “oh sa õnnetu tibuke, kindlasti hirmsasti igatsesid, anna andeks, olime nii kaua ära…” jms. Ühesõnaga, peremeeste tulek ja minek ei kujuta endast juba kutsikast peale Lilli jaoks midagi erakordset. Tema jaoks kuulub aeg-ajalt üksiolek normaalse igapäevaelu juurde, ning eelistatuim viis seda mööda saata on magades, kuna muuks tegevuseks (loe: pahandusteks) talle võimalust ei jäeta. Üksiolekuajad veedab ta oma mugavas, turvalises pesas, teisisõnu - puuris.  

Talvistel kõrbematkadel on see eelis, et päevane temperatuur ei tõuse kuigipalju kahekümnest Celsiuse soojapügalast kõrgemale. Kui tõuseks, peaksime, Paul ja mina, oma laagrist äraolekuid teisiti korraldama, lühemaid matku tegema. Või siis iga kord koera kaasa võtma. Aga nüüd seadsime asja sedasi: esiteks pargime trucki alati ninaga ida-, päraga lääne suunas. Sel moel jääb Lillikese puur, mis  asub kaasreisija selja taga, kogu päevaks päikese eest varjule ja kuumaks kütmata. Teiseks, me truckil on säärane mugav lisa nagu suur katuseluuk. Kui see pärani avatud, siis sõidukil poolt katust justkui polegi, õhk käib kenasti läbi. Katuse kohal rippuv camperi “magamistuba” töötab päikesevarjuna, lisaks kaitseb linnatingimustes sõidukit sissetungijate eest, kui luuk lahti. (Kesk inimtühja kõrbe pole autoröövlite hirmu ollagi.) Lillit laagrisse jättes avame osaliselt ka trucki kõik neli küljeakent. Kuna talvine kõrbetuul puhub enam-vähem kogu päeva, vakka vaid hommikuti ja õhtuti, siis on jahutus kenasti olemas, sõiduki sisemuse ülekuumenemise oht puudub täielikult. Mistap isegi minusugune ettevaatlik, kõikvõimalikke halbu stsenaariume ennetada üritav koeraomanik julgeb looma pikaks ajaks autosse jätta.

Kõrbematkadega on see asi, et peab hoolega valima, millisele marsruudile koer kaasata, millisele mitte. Kaktused ja kivid, noh. Ja küsimus pole sugugi suuremat sorti kaktustes, vaid just pisemates, kurikavalates. Inimene saab nendega toime, astub üle või läheb ümber, aga no eks sa tee koerale selgeks, kus on ohutu ja okkatu traavida, kus mitte. Ja kivid! Tihtipeale teravad nagu habemenoad. Lõikavad matkasaapassegi, koera käpapadjanditest rääkimata. Ning siis muidugi veel päike, mis looma kuumutab, aga varju pole kõrbes kusagilt võtta. Koer ju ei saa end higistades jahutada nagu inimene, kuumarabanduse oht püsib füüsilise pingutuse (ringijooksmine, mäkketõus) puhul üsna suur. Ning see on paraku müüt, et anna aga loomale piisavalt juua, siis on kõik ok. Ei ole ok. Joomine kui niisugune organismi ei jahuta.

Minu jaoks on koera “koju” ehk laagripaika jätmisel veel üks põhjus – saan pikka matka ja vaateid täiega nautida, selmet loomal silma peal hoida. Sest no kuulge, viieaastane vilgas, kõrgete instinktidega elukas – kui sa silma peal ei hoia, on ta esimese viie minuti jooksul kusagile kõrbeavarustesse kadunud, jänese sabas näiteks. Kodustes oludes sai Lillikene metsloomade tagaajamisest kenasti võõrutatud, aga tundmatus ümbruses ei või 100% kindel olla, et instinktid koolitusest üle ei käi. Korra oligi ühes Arizona laagripaigas juhus, et Lilli märkas jänest enne meid, SUURT jänest (kutsutakse jackrabbit, kerepikkust üle poole meetri, kõrvad kirikutorni kõrgused) – ühesõnaga, märkas hulk maad isuäratavamat isendit kui Oregoni pisikesed tuttsabad, ning nii nad kõrbekaugustesse kadusid, jackrabbit ees, Lilli jahikirest kilades järel. Mul käisid juba igasugu õudused silme eest läbi. Et koerast ilma, noh. Nii mina kui Paul röökisime häälepaelad õhukeseks, ja ennäe, ei läinud viite minutitki, kui Lillikene lõõtsutades välja ilmus. Lõpp hea, kõik hea. Mis ma öelda tahan – koeraga ja koerata matkad on kaks täiesti erinevat asja, kui sul juhtub täies elujõus tööliini saksa lambakoer olema. Ja no see pole kah variant, et me teda päev otsa rihmas talutaks, see oleks piin nii meile kui loomale. Pealegi, mägitingimustes, kus kõrgemat sorti kaljusid ja kuristikke, on rihmaühendus nii koerajuhile kui koerale ebaturvaline.  

Nagu fotodelt näete, on Lilli meil peen proua, võimaluse korral eelistab vaipa maapinnale. Noist matkavaipadest olen kirjutanud? Jaa? Ei? No ma millalgi kirjutan lühialt. Ei, me ei ole snoobid, kuid camperiga South-West’i kõrbes kodu mängides on vaibad asendamatud. Sest sealkandi liiv muutub jala all hetkega peeneks tolmuks. Anyway. Mulle endale teeb esimene foto palju nalja. Pildistatud Death Valley lähistel, mahajäetud majaasemel. No vaadake ometi, kui graatsiliselt Lillikene troonib betooniserval, justkui oleks püünele toetatud taguots ja maapinnale toetuvad esikäpad ta igapäevane  istumis-asend. Hea veel, et shampanjapokaali daamilikult käppade vahel ei hoia või midagi. 

March 15/2022                                                                                     Fotod: Paul

“Dogs are our link to paradise. They don't know evil or jealousy or discontent. To sit with a dog on a hillside on a glorious afternoon is to be back in Eden, where doing nothing was not boring--it was peace.” ― Milan Kundera