KOOLITUSPOSTITUS, TEADMISTE PÄEVA PUHUL.
Võin uhkelt kinnitada, et Lillikese shokirihma-treening on ootamatult kiiresti oodatud edu toonud. Kakskümmend päeva, kõikide nende päevade peale kokku vaid ca 15 korrigeerimist, ning koer on kui ära vahetatud.
Olgu öeldud, et peale algatuseks Yarko ajast pärit elektririhma kasutamist soetasin uue, kaasaegsema tööriista. Vana rihma puldil oli põhimõtteliselt ainult kaks nuppu: punish ja kill. Ei, ei, oodake, ma teen nalja! Nii hull see asi nüüd kah polnud. Sellegipoolest tahtsin midagi tundlikumat, varieerimisvõimelisemat. Yarkole lihtne lähenemine sobis, tegemist oli - bless his heart! - põmmpäise isasega, kuid Lillikene meil ikkagi emane, ja naisterahvad teadagi sensitiivsemad ning õppimis-altimad, eks ole. Ühesõnaga, uuel kaugjuhtimisega kaelarihmal on kolm kasutusvarianti – staatiline shokk, vibratsioon, heli. Kõigil kolmel lausa 99 tugevusastet. Vali, milline iganes su koerale koolituslikult kõige paremini sobib. Lillikese puhul pole ma enam shokki kasutanudki, eksimuste puhul on piisanud keskmise tugevusega vibratsioonist. Koolitusrihma kannab Lilli ainult jalutuskäikude ajal. Majaümbruses on "normaalse" kaelarihmaga (fotod), oma kennelis hoopis ilma rihmata.
Tänaseks on Lilli uusi oskusi katsetatud enam-vähem kõikide kohalike elukate peal (hirved, koiotid, jänesed, oravad). Erinevad kellaajad, erineva kiirusega liikuvad loomad. Silmates huviväärset elusolendit, jääb Lillikene nüüd paigale. Varem tormas, saba seljas, silmad punnis, subjekti suunas. Ühesõnaga, nüüd seisab ja peab aru ja sa lausa näed, kuidas koera pea kohale ilmub sihuke valge pilveke, teate küll, nagu koomiksites tegelaste sõnu ja mõtteid edastatakse. “Jäneeees!!! Jänees!! Jänes… oot… kui viimati jänest taga ajasin, hakkas mul kraevahel vastikult surisema. Enne järgi ei jäänudki, kui ümber pöörasin ja perenaise suunas sörkisin. A prooviks siiski korra veel… KURAT!! Jälle suriseb. OK, OK, kolmas kord ma enam ei ürita, ega ma loll ei ole.”
Eile näiteks oli väga selge ja ühemõtteline situatsioon hirvega. Meie Lilliga kanjonipõhjas, kena sarviline isahirv veidike ülalpool, kanjonikallakul. Endine Lilli oleks silmagi pilgutamata tuld andnud. Nüüd aga kangestus, vahtis hirve, siis hakkas aeglaselt tolle poole liikuma. Rikkumine! Vajutasin 'vibration' nuppu, vaid sekundiks. Lilli pööras ringi, sörkis minu juurde tagasi, ja kuigi hirv veel mõnda aega samas piirkonnas hängis, ei teinud koer sinnapoole vaatamagi. Võin pea anda, et järgmisel korral ta enam isegi ei ürita.
Möönan, et ühest küljest on see muidugi kurb vaatepilt. Koera loomuomane saagi-instinkt on vägivaldselt maha surutud. Aga me võtsime Lillikese omale siiski kaaslaseks ja seltsiliseks, mitte koiotitele lõunasöögiks või mõnele püssihullule külamehele märklauaks, kui koer hirvekarja kannul üle naabrite põldude satub kihutama. Mistap ongi egoistlikult esikohale asetatud minu ja Pauli tunded, mitte Lilli omad. Peale selle mängime ja tegeleme Lilliga rohkem kui piisavalt, saagi-instinkti saab ta rahuldada palli järele joostes või kadakametsas asjadeotsimise mängu mängides vms. Pealegi on tal ju see Bunny TV. Programm algab, kui me õhtuvalguses ülemise korruse terrassil istume. Nagu nimigi ütleb, näidatakse jäneseid. Lillikene riputab pea üle terassiääre ja jälgib, kuidas pikk-kõrvad all aias põõsaste vahel oma une-eelseid toimetusi teevad (fotod). Täielik reality show ju koerale.
Ahjaa, lõpetuseks koiotitest paar sõna. Ühel noist Bunny TV õhtutest pakuti meile Pauliga kah vaatemängu. Naabrimehe põllul, sellel, mis meile ülalt terrassilt kenasti üle kanjoni kätte paistab, veetis aega kuuepealine koiotikari. Meil on alati binoklid ligi, lausa tunnijagu saime showd nautida. Kumbki meist polnud varem miskit sarnast kogenud, tõeline elamus. Nägime, kuidas ilmselgelt erinevas vanuses ja staatuses loomad karjaliikmetega käitusid, kuidas üksteisega miilustati, paar korda nooremaid karistati, mõni hiir püüti, väike uinak tehti. Fantastiline. Milline privileeg, puutuda omaenese kodu lähiümbruses metsloomadega sedasi igapäevaselt kokku.
p.s. Kopeerin siia igaks juhuks veelkord mu eelmises samateemalises postituses sisaldunud hoiatuse:
NB!! Olgu igaks juhuks mainitud, et kaugjuhitavad koolitusvahendid EI OLE algajaile omanikele. Valel momendil nupule vajutades võib koera totaalselt ära rikkuda. TOTAALSELT. See postitus siin kirjeldab minu kui üsnagi kogenud koeraomaniku ja koolitaja probleemilahendust. Kel kogemus puudub, PEAB minema ja asjatundliku treeneriga konsulteerima, enne kui üleüldse elektririhma soetamisele mõtlema hakkab. Distantskoolitusvahend pole mingi võlukepike, selle kasutamise eelduseks on hulk kogemusi ja teadmisi, kui ei taha lõpetada närvipuntrast koera omanikuna.
September 01/2018
“In dog culture, when someone calls you, you should absolutely not come if that results in the ending of something you like or initiation of something you don’t like.” ― Jean Donaldson, The Culture Clash
