ME ELAME IGAVESTI. INTERNETIS.
Metshaned lendasid üle, pimedusehakul, kui Lilliga teise korruse terrassil istusin. Kindel märk, et suvi pöörab sügiseks. Ja öökullid huikasid all kanjonis. Kaks sellesuvist kakupoega kasvasid üles üsna me maja külje all, aga nüüd tundub, et noored on iseseisvunud, teevad juba pikemaid jahitiire, tänased õhtuhüüud kostsid juba üsna kaugelt.

--------------------------

Ma käisin seda blogi hea meelga lugemas. Ei tundnud kirjutajat, aga ta mõtteviis paistis minu omaga mõneti sarnane olevat. Virtuaalselt kohtusime paar korda, tema blogi kommentaariumis. Tal oli selline pehme, kaasinimesi hoidev väljenduslaad, isegi teravate teemade puhul. Võib-olla seetõttu, et ta teadis juba mõnda aega, kui habras ja ajalik on inimelu.
Läinud varakevadel jäi ta blogi äkitselt vaiki. Käisin aeg-ajalt vaatamas. Või mis aeg-ajalt. Üsna tihedasti. Ja mida kuu edasi, seda kindlamalt tundsin, et märtsikuine, eneseirooniliselt uljas ellujäämise-postitus on selle võrgupäeviku viimane. Täna sai mu aimdus kinnitust. Istusin hulk aega, vaadates toda ammust, kevadist kirjutist ning paari päeva taguste kuupäevadega blogrolli selle kõrval. Blogis, kus aeg seisma jäänud, mõjub blogroll jahmatavalt, ehmatavalt elusana.

Tahan uskuda, et tasakaal oli temaga lõpuni. Või alguseni.

--------------------------

Ei, mu muusikamaitse ei ole minevikku kinni jäänud. Aga rohkem kui ühel põhjusel sobib täna see lugu: Queen - These Are The Days Of Our Lives
Foto laenasin blogi päisest.
September 11/2018
“The dream is ended: this is the morning.”― C.S. Lewis, The Last Battle