REMOTE CONTROLLED TRAINING COLLAR on asja poliitiliselt korrektne nimetus. Rahvapäraselt shock collar. Lillikesel on nimetet treeningvahend kolmandat päeva kaelas, jalutuskäikude ajal. Issand jumal, miks ometi, küsite. Aga vot seepärast, et Lillikene omab kõrget saagi-instinkti, nagu ühele saksa lambakoerale kohane. Ilma selle instinktita pole õiget koera, nii on lausa tõustandardis ette nähtud. Saagi-instinktile ehitatakse üles ka praktiliselt kogu koolitusprotsess (koer on valmis palli vms liikuva meelisobjekti nimel kõike tegema). Paraku tuleb meie puhul mängu üks „aga“. Lillikene elab keset metsikut loodust, aiaga piiramata territooriumil. Tal on maja kõrval küll oma kennel, kus päevaseid jõudetunde veedab, kuid jalutuskäikude ajal on hirved, jänesed, koiotid, oravad ning muu säärane saagi-instinkti käivitav kribu-krabu iga kell ja iga ilmaga käepärast. Siiani oleme ühe silma kinni pigistanud, plaaninud millalgi asja käsile võtta. Kahjuks laiskus ei ole võimaldanud. Ja kuna Lilli suvatses teinekord keelamise peale tagaajamise pooleli kah jätta, petsime end mõttega, et olukord on suhteliselt kontrolli all. Enamikest siinsetest kanjoniasukatest on ta nagunii aeglasem, nii et ühtegi karvast ega sulelist Lilli hammaste vahel hukka saanud pole.

Kuid kolm päeva tagasi, varahommikuse kohvitiiru ajal kanjoniserval otsustas Lillikene, et on piisavalt vinge memm tuiskamaks kaugemal all kanjonis omi asju ajava koiotikamba juurde, neile solvanguid näkku karjuma. Koiotid tõmbasid sabad küll veidike jalge vahele, suurendasid distantsi, see aga ei takistanud neid Lillile vastu õiendamast. Mina (Paul on töölähetusel) viskasin kohvitermose kus seda ja teist ja kihutasin täiest kõrist röökides kaldast alla, riskides konte murda, peaasi, et saaks koera ja koiotite käsikähmluse ära hoida. Lilli sai vist aru, et asi tõsine, jättis ülbamise katki, sörkis minu poole tagasi.

Südamerabanduse-eelsest seisundist toibunud, läksin otsisin Yarko ajast olemas oleva elektririhma välja, vahetasin patareid, testisin enda peal tugevust, ja järgmisel jalutuskäigul oli masin juba Lillikesel kaelas ning minul kaugjuhtimispult pihus. Sellesinatse iseenda peal katsetamise tagus Yarko kasvataja Urve meile, koeraomanikele kindlalt  pähe. Enne igakordset elektririhma kaelapanekut proovib vastutustundlik omanik/koolitaja järele, mismoodi surts tundub. Eetikaküsimus.

Lilli puhul otsustasin nn. käsusõnata koolitustaktikat kasutada, kuigi teatud käitumisprobleemide puhul on tarvilik, et omaniku käsklus eelneks elektrisurtsakale. Neil juhtudel on eesmärgiks õpetada koer kuuletuma sõnalisele mõjutusele, et vältida ebameeldivat aistingut - kerget elektrishokki, vibratsiooni või heli, olenevalt sellest, millisel põhimõttel töötavat kaugjuhitavat mõjutajat kasutatakse. Nii kaob koolitusprotsessi lõpuks vajadus seadme järele, koer kuuleb käsusõna ja lõpetab soovimatu tegevuse, olles õppinud, et kui ta seda ei tee, saab füüsilise mõjutuse.

Mina aga valisin käsusõnata taktika, nupulevajutamise ilma igasuguse minupoolse eelneva hoiatuseta, kuna eesmärk on õpetada Lilli metsloomade tagaajamist vältima ka juhtudel, kui meid, omanikke, läheduses ei ole. Teisisõnu, koera peas peab tekkima otsene, hoiatav seos tema enda tegevuse ja ebameeldiva aistingu vahel (koolitusmudelis 2 komponenti: koer ja tagaaetav), mitte aga omaniku käskluse ja ebameeldiva aistingu vahel (koolitusmudelis 3 komponenti: koer, tagaaetav, omanik). Kahe komponendi puhul töötab mudel sajal juhul sajast, kolme komponendi puhul võib aga töötamast lakata, kui kolmas osapool, omanik, pildilt puudu, st. pole kedagi keelavat käsklust andmas. Lisaks jääb kahe komponendiga mudeli puhul inimese-koera omavaheline suhe rikkumata.  Ja nagu juba öeldud, ei ürita koer siis ka omapead kuskil põõsastikus ragistades näiteks jänesele järgi kihutada, et ohoo, täna keegi ei keelagi, lähen lõbutsen veidi. Ta on kogemusest õppinud, et niipea kui jänese järele stardib, järgneb vääääga ebamugav tunne. Koera enesealalhoiuinstink ütleb, et mugavam on jänes rahule jätta. (Koolituse ajal kasutatav füüsiline mõjutus peab niisiis olema piisavalt tugev, et ka koolitusperioodi lõppedes domineerida geenidesse talletatud kihu üle jänku-jussi sabast naksata.)

NB!! Olgu igaks juhuks mainitud, et kaugjuhitavad koolitusvahendid EI OLE algajaile omanikele. Valel momendil nupule vajutades võib koera totaalselt ära rikkuda. TOTAALSELT. See postitus siin kirjeldab minu kui üsnagi kogenud koeraomaniku ja koolitaja probleemilahendust. Kel kogemus puudub, PEAB minema ja asjatundliku treeneriga konsulteerima, enne kui üleüldse elektririhma soetamisele mõtlema hakkab. Distantskoolitusvahend pole mingi võlukepike, selle kasutamise eelduseks on hulk kogemusi ja teadmisi, kui ei taha lõpetada närvipuntrast koera omanikuna.

Anyway. Nimetet kolme päeva jooksul on Lillikene saanud 6 surtsakat. Kolmel korral on jänes end koolitusprotsessi kaasanud, kolmel korral on Lilli midagi minule nähtamatut silmanud ning selle suunas startinud. Täna on kolmanda päeva õhtu, ja ma võin juba südamerahuga öelda, et Lillile on asja olemus kohale jõudnud. See pole muidugi niisama tulnud, mul peavad silmad ees ja taga olema, sõrm kogu aeg puldil, nii et jalutuskäigud on hetkel üsna närvesöövad. Kuid tulemuslikud! Pakun, et veel paar sarnast situatsiooni, ning asjale võib joone alla tõmmata. Sellegipoolest tuleb Lillikesel veel vähemalt paar nädalat koduõuest väljaspool shokirihma kaelas kanda, tagasilöökide vältimiseks. Peale selle on koiotid ning hirved meil koolituskäikude ajal ju veel kohtamata.

UPDATE. Päev hiljem. Minu võit!! Tänahommikuse kohvi ajal sattus Lilli nägemisvälja kaks (liikuvat) looma: rebane ja jänes. Rebast silmates mõtles Lillikene sekundi, misjärel tuli joonelt mu juurde ning istus jala kõrvale maha, selle asemel, et tagaajamist alustada, nagu ta veel paar päeva tagasi oleks teinud. Haigutas - märk kergest närvilisusest. Jänese puhul pööras aga lihtsalt pea kõrvale ja jätkas käsilolnud tegevust, milleks parasjagu juhtus olema puupulga närimine. Yesssss!

Pildile jäi Lilli seekord kuidagi kohtlase näoga, koon palavusest paistes. Ta näeb reeglina hulga intelligentsem välja :-)
August 13/2018
“Revenge and temper tantrums have absolutely no place in dog training -- you must not let training turn into a spectacle of one dumb animal hurting another.”― United States Department of Defense, U.S. Military Working Dog Training Handbook