BOND. JAMES BOND.
Esimesel Maailmal on probleem, kuna käivad kuuldused, et peale seda, kui Daniel Craig ameti maha paneb (temaga peaosas vändatakse üks oo7 veel), saab rolli mustanahaline näitleja Idris Elba. Esimese Maailma murel on lausa mitu tahku, muuhulgas liigne poliitiline korrektsus ja algallikale mittevastavus. Et Ian Fleming pööraks end hauas ringi, kui Elbat Bondi osas näeks. Komistasin James Bondi rassi-arutelule ühes kvaliteetses blogis, mida heameelega loen, aga kommentaariumisse ei kipu, sest sealses blogiruumis esineb teinekord teravaid nurki, ja ma ei tunne tahtmist end kogemata mõne vastu ära lüüa :-) Anyway. Tekkis kaks mõttejooksu.

Esiteks – poliitiline korrektsus. Tõmban varrukast kaks võrdlust, kumbki pole minu autorlus, vaid kusagilt loetust silma jäänud, aga mõlemad mu meelest väga head ja piltlikud:
1.    Kui pendel on ammustest aegadest ühes servas kinni olnud, peab ta ka teises servas ära käima, et lõpuks kenasti keskpaika võnkuma jääda.
2.    Kui taim on viltu kasvanud, tuleb teda mõnda aega vastupidises suunas painutada, et vart sirgeks saada.

Teatud inimgruppe on aastasadu alla surutud. USAs lõpetati segregatsioon ametlikult alles kasinad 48 aastat tagasi, nähud ilmnevad paraku siiani. #MeToo naised said massiliseks ja tõhusaks enesekaitseks sõna alles möödunud aastal. Seksuaalvähemused on aegade algusest olemas olnud, kapist väljatulek aga alles hiljuti ühiskondlikult aktsepteeritavaks saanud (jätame antiikkreeklased ja -roomlased kõrvale praegu, onju). Kaks viimati nimetatud liikumist on värskelt jõulised, mistõttu minnakse ehk kohati tõesti üle võlli. Küllap kõik lõpuks paika loksub, aga hetkel on mu meelest ennatlik tasakaalu eeldada. Sest pendel, näe, on praegu teises servas, mitte enam selles, kus ta sajandeid püsinud.

Teiseks – ekraani-Bondi tegelaskuju autentsus, vastavus Flemingi spiooniromaanidele. No kuulge. Misasi on teater ja kino? Fiktsioon, eks ole. Näitemäng. Vaataja ju ometi teab, et püünel või ekraanil teeseldakse. Ajaloost näiteid küllaga, võtame või Shakespeare’i teatri, kus kõik naisrollid said meeste poolt mängitud. Sama lugu Jaapani Kabuki teatriga. Tõsi, Kabuki algusaegadel olid naised mängus, kuni ülikud leidsid, et õrnemal sool ei sobi end laval näidata, mistap nende osi pandi täitma noored poisid. Aga seegi oli shogunitele liig, tekitas erootilisi mõtteid, nii et lõpuks mindi kindla peale välja. Ainult mehed, cross-dressing, ja jutul lõpp. Või vastupidi, naised laval meest kujutamas, näiteks Sarah Bernhardt 1899. aastal Hamleti rollis.

Niisiis, ajaloolist eeskuju arvesse võttes pole Bondi osatäitja nahavärvil (või isegi sool) ju tegelikult tähtsust, nagunii on tegemist on väljamõeldud looga, mida vaatajale käepäraste vahenditega jutustatakse. Mina igatahes võtaks Idris Elba Bondi iga kell. Craig istub mulle ka väga. Ja kui juba arvamuse avaldamiseks läks, siis mu isiklik lemmik-Bond on vaieldamatult Sean Connery. Kõige lamedam Bond? George Lazenby. Või ei, pigem David Niven (Casino Royale, 1967). Fuih!
August 15/2018
“Sean Connery wasn't the Scottish James Bond and Daniel Craig wasn't the blue-eyed James Bond. So if I played him, I don't want to be called the black James Bond." ― Idris Elba