Et seda postitust avaldada, pean tegema ülestunnistuse: käin teinekord Perekoolis lugemas. Ausõna, harva, aga siiski käin. Novot. Lähen mina siis ühel kenal hommikul korraks kohvi kõrvale Perekooli ja mis ma näen. Algatatud on teema pealkirjaga “Mida kinkida naisele vanuses 60+”. Ajal, mil blogides parasjagu käsitletakse feminismiteemasid, käib PK välja küsimuse, millest selgelt johtub, et kingituste tegemisel on mingisugune eraldi kast 60+ naiste jaoks. Et küsija ei lähtu kingituse valimisel saaja isikuomadustest, harrastustest, elustiilist jne, vaid pelgalt sünniaastast. Ja ega PK pole ainuke koht, kus säärast lahterdamist kohtab. Ühest küljest justkui eeldatakse, et 60+ naisel on kõik olemas – nagu tänapäeval poleks küllalt näiteks kolmekümneseidki, kel kõik olemas? – ja teisest küljest võetakse sõna stiilis, mis annab mõista, et 60+ naisel pole seetõttu miskit vaja, et ta elu on sama hästi kui läbi. Mistap ainus paslik kingitus on soe õlasall või apteegi kinkekaart või sukavardad (vabandan kõikide kudujate ja sallikandjate ja apteegikülastajate ees, loodetavasti saate mu mõttest aru).
Anyway. Arvake kolm korda, kas ma kukkusin silmi pööritama ja sisisema. Muidugi kukkusin, ma ju kah 60+. Aga noh, ilmselt ei peaks üllatunud olema, sest fakt on, et sooline ja vanuseline lahterdamine käib hoogsalt edasi olenemata asjaolust, et elame kahekümne esimesel sajandil. Inimloomus kui niisugune ei muutu, pole lootustki. Ning ilmselt on asi ka selles, et kuigi olen nüüd juba ligemale aasta aega 60 olnud, pean end tänaseni näpistama, kui see vanusenumber mulle kusagil silma ette satub. Mitte et mul midagi 60+ vastu oleks, kaugel sellest, aga minuvanuste naisterahvaste suunas sihitud eelarvamusi kohates olen jätkuvalt ehmatunud ja/või üllatunud. “Mida kinkida 60+ naisele” – no tule taevas appi, milline küsimus. Võhivõõrale teed kingitust või? Kingisaaja soovidest/eelistustest/unistustest ei ole halli aimugi? Või mis sel 60+ inimesel enam unistada, elu elatud, hakaku otsi kokku tõmbama?
Võeh, kus ma läksin pöördesse! Samas, ega ma kah ei tea, äkki polegi põhjust pahandada, äkki olen infantiilne või midagi, võib-olla teised minuvanused naised tegelevadki otste kokkutõmbamisega? Pagan küll, pole eriti kellegi käest küsida kah, kogemusi jagada. Blogivad naisterahvad, need, kelle arvamisi usaldan, on enamjaolt minust hea hulk aastaid nooremad ju, peale paari üksiku erandi.
March 25/2022 Foto: Internet
“He says presents aren't important, but I think they are - not because of how much they cost, but for the opportunity they provide to say 'I understand you.” ― David Levithan, My True Love Gave to Me: Twelve Holiday Stories
Kui tahetakse teha kingitust sõbrale või lähemale tuttavale, siis on küll imelik PK-st nõu küsida. Aga kui on vaja kingitust näiteks ... lapse klassijuhatajale või muidu poolvõõrale inimesele, siis miks mitte küsida, kui endal mõistuses lühis? Äkki keegi annabki mingi idee, mida saab ära kasutada?
ReplyDeleteSamas ma saan muidugi aru su sisinast, kui keegi hakkaks mind lahterdama stiilis "mida kinkida neljakümneviiesele", siis ma ka sisiseks. Sest ma arvan, et ei ole üldse mingit vahet, kas 25, 45 või 65, huvitavad kingitused on alati huvitavad ja nõmedad on alati nõmedad, kingisaaja vanusest sõltumata, kui kingisaaja on muidugi juba täiskasvanu. Lapsed on erand. Kolmeaastasele rõõmu tegev ei pruugi vaimustada kolmeteistaastast, kolmekümneaastasest rääkimatagi :D
Lendav, sa tead, ma olen sinuga muidu alati enam-vähem ühel meelel, aga seekord vaidlen küll vastu - mu meelest isegi poolvõõrale (täiskasvanud) inimesele kingitust tehes on VANUS küll enam-vähem viimane kriteerium, millele rõhuda.
ReplyDeleteAga ses osas muidugi sul õigus, jah, et küsimuse võib ükskõik mismoodi õhku visata, mingi õrn võimalus on tõesti olemas, et idee saad. Pimeda kana ja tera teema, eks :)
Muidugi peab ka lisama, et ise olen rumal, kui PKst loetu peale pöördesse lähen :) Aga näe, postitus sellest paraku sündis...
ReplyDeleteStereotüüpset suhtumist ja vanuselist diskrimineerimist kohtab üsna sageli. Küllap on see teadmatusest ja kogemuse puudumisest, sest vananemine algab ju sündimisega, kuid seda ei teadvustata enne kui...jõutakse faas 3ndasse faasi, st olukorda, kus puuduvad ülalpeetavad ja saab esikohale seada iseenda.
ReplyDeleteVanuseline diskrimineerimine algab tegelikult igast inimesest endast, kui inimene ise pisendab end ja identifitseerib end läbi vanuse või ealise grupi. Jälgin koolitustel, kuidas inimesed end tutvustavad ja kõrva kriibib kui inimene ütleb esimese asjana nt olen 50 või x-aastane töötaja x-kohast. Sa oled eelkõige SINA ise, kellel on nimi, arvamus jne. Võibolla on see tingitud enesekindluse puudusest või soovist identifitseerida end x-grupiga (nt keskealised või vanemaealised või hoopis väike kohad vms). Inimene läheb kaduma ja mis järgneb? Sa oledki kadunud, massi ja sind ei märgata.
Pikk jutt, kuid vanuselisest diskrimineerimist kohtab kodumaal üsna palju ja see on tingitud eelkõige sellest, et ei olda harjunud (puudub kogemus või kokkupuude või on juurdunud mõttemall, et vanemaealine=sukavardad, lohvakad dressipüksid ja pannkoogid), et vanemaealine on täpselt samasugune inimene nagu on 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80...aastane. Ehk teisisõnu ... kui inimene saab vanemaks siis ta läheb ühiskonna jaoks kaduma, ei ole enam sotsiaalselt aktiivne. Tegelikult saame kõik siin ühe sammu teha, sildistamata, eristamata inimesi vanuse põhjal. Igaüks on unikaalne, omamoodi ja vanus on lihtsalt number, üks suurus, mis ajas muutub.
Kusagilt mälusopist tuleb meelde üks tark ütlus: Kõige targem nõuandja on aeg.
Tõmban nüüd hoogu maha. Vananemine ja vanus on hetkel mul öökapi teemad ja raamatud :)
Ega ma vastu ei vaielnudki, PK-s oligi küsimus napakalt sõnastatud, olen nõus. Püüdsin lihtsalt mõista, miks keegi sellise küsimuse üldse võis küsida - ju ta siis ei teandud kingisaajast muud suurt midagi, kui et sugu ja vanusegrupp. Võibolla.
ReplyDeleteMa arvan, et vanus on veel mõned kümned aastad tagasi olnud palju olulisem näitaja, kui praegu. Et mida peeti mis vanuse juures sündsaks ja mida mitte. Nendest kultuurilistest dogmadest on nüüd päris palju lahti murtud (õnneks!), aga eks inimeste mälus on need siiski veel küllalt suurelt osalt alles. Mu oma vanatädi oli etalon, kes rangelt järgis igasuguseid kombeid ja lahterdas inimesi otse loomulikult ka vanusegruppide järgi.
Ma lugesin ka seda pealkirja ja pööritasin silmi täpselt samadel põhjustel, mis postituses välja tood. Ma oma närvide heaolu silmas pidades ei hakanud teemat avama, pealkirjast piisas. 😀
ReplyDeleteTore, et sa hoogu läksid, Cranberry :) Lugesin hea meelega.
ReplyDeleteKatarina, no näed siis, ma polnud ainuke silmadepööritaja...
Lendav, jaa, dogmad, just nimelt. Õnneks on need hakanud murenema, aga siiski kuuleb osutamist "sinu vanuses..." üleliia tihti, iseäranis naistele suunatuna.