Rahust ja sõjast

 

Mulle väga, väga meeldis kellakäo tänane postitus. Tunnistan, et virutasin talt pealkirjagi, lihtsalt pöörasin teistpidi. Samuti tunnistan, et jutt kõnetas mind eelkõige seetõttu, et seal pandi üksjagu minu mõtteid ilusti/ilustamata kirja. Ning last but not least, tunnistan, et olen siin juba mitu päeva Ukraina sõjast kirjutada tahtnud, paraku ei tule sobivad, ühetimõistetavad sõnad keelele. Mis vihjab mu suutmatusele omaenda peas selgeks mõelda, mida siis täpselt öelda tahan. No ja ennäe, jõudsin ära oodata, tuligi mainitud postitus appi. Vaid selle erinevusega, et kuigi ka mina olen eestlane ja blogin eesti keeles, ei hinga mulle Vene karu kuklasse. Peitun hoopiski (seni) turvaliselt Uncle Sam’i laia selja taga, oma sõjaeelsete eluvalikute tulemusena.

Aga. Seesinane sünnimaast lahutav viis tuhat viissada versta seob praegu üksjagu mu keelepaelu, kui aus olla. Sest ma ei tunne, et mul oleks miskit üle mõistuse tarka või lohutavat öelda neile, kes sõjakolde läheduses. No mis kasu oleks minu “NATO peaks nii” või “NATO peaks naa” arvamisest? Või mis kasu üleüldse on praeguses olukorras tavainimese arvamusest? Kes ja kus seda kuulda võtab? Mistap ei jäägi minusugusel muud üle, kui, nagu kellakägugi ütleb, spetsialiste usaldada ning (naiivselt?) loota, et NATO niiditõmbajatel on siiski suurem pilt silme ees, inimkonna hüvang eesmärgiks, mitte mingid militaarsete murumängude mustrid. 

Mul on üksainus soov ja mõte: et see õudus Ukrainas võimalikult kiiresti lõpeks. Samas, seda ma siiski ei tihka öelda, et lõpeks ükskõik mis hinnaga. Tean, kõlab isekalt, kuid mõni hind on mu arvates liiga kõrge. Dzhinni, kui ta kord pudelist välja lastud, enam tagasi ei topi. Kui tuumarelvad käiku lähevad, on asjal juba hoopis teine nimi kui “sõda”, mu meelest. Pealegi, tuumarelvadega turvatav demokraatia (ning ma ei räägi siin üksnes Ukrainast, vaid kogu maailmast) saaks minu arvates olema veelgi hapram ja haavatavam, kui ta juba praegu on. 

Kellakägu tõdes, et hoolimisel võib vabalt olla mitu nägu. Et näiteks magamine pole südamevalutamise mõõdupuu. Jah, just. Mul, kui magamisest rääkida, on selle asjaga hästi. Võiks lausa öelda, et mida raskemad ajad, seda paremini magan. Ehk, nagu Maggie Smith Downton Abbey’s märkis (me Pauliga ahelvaatame seda parasjagu, neljas hooaeg käsil, praeguses olukorras vägagi paslik meelelehutus): miski ei väsita rohkem kui mure. Justnimelt. Töötasin ühe igiammuse eraelulise kriisi ajal välja tehnika, kuidas vapustustest hoolimata piisavad tunnid ööund vöö vahele saada. Lühidalt kokku võttes Scarlett O’Hara “Ma mõtlen sellele homme”, väikeste modifikatsioonidega. Oskus, mis rasketel aegadel marjaks ära kulunud. 

Et siis jah. Ega mul palju rohkem polnudki öelda - kellakägu ütles minu eest kõik ära. Võtan nüüd end käsile, panen paari järgmise päeva jooksul paar järgmist matkapostitust üles, sest noh, see on minu elu siin ja praegu. Kaktusepiltide postitamata jätmine ei päästa maailma. 

March 11/2022                                                                                Foto: Paul

“Do you think it's possible for an entire nation to be insane?” ― Terry Pratchett, Monstrous Regiment