Tähelepanekuid

 

Disclaimer: postituses toodud väited põhinevad minu subjektiivsetetest tähelepanekutest tulenevatel uljastel üldistustel ning ei pretendeeri ühelgi moel ega mingilgi määral Absoluutsele Tõele.

 

Ühesõnaga. Väidan, et väiksema sissetuleku ja kitsamate elamistingimustega paarid naudivad teineteise seltskonda rohkem kui partnerid, kel raha jalaga segada, ja eluruumi kah. Kohe selgitan, miks ma sedasi mõtlen.

 

Meil Pauliga täitus reisi ajal kümme abieluaastat. Kümme, kujutage ette! Abielu kvaliteeti ja vastupidavust iseloomustab vast fakt, et oleme kaks kuud võimelised koos eksisteerima pisikeses, autokasti tõstetud karbis, milles jala-astumise ruumi, st. vaba põrandapinda poolteist sammu üht-, neli sammu teistpidi. Ahta elamispinna jagamise võludest ja valudest olen pikemalt kirjutanud siin.

 

Et kitsukestes matkasõidukites kauakestvate reiside tegemine eeldab sujuvat kooselu, oli selgelt näha ka mitmesaja truck camperi kokkutulekul Arizonas. (Tuleb-tuleb postitus, ausõna!) Lõviosa osalejaist moodustasid (abielu)paarid, enamik umbkaudu meievanused, elik kodanikud, kel vaba voli ja võimalus ringi reisida, pole lastekasvatamise, paljudel ka töötamise kohustust. Ja teate, mis? Kõik need paarid tundusid nii kaugelt kui lähedalt vaadatuna meiesarnased, elik suhtes, kus kaks inimest tõeliselt naudivad teineteise seltskonda. Jalutad õhtuhämaras ringi ja näed iga camperi varjus paarikest külg-külje kõrval istumas, teineteise kohalolust rõõmu tundmas, nii- või naasugust joogikest rüüpamas, omavahel vestlemas, naermas, naabritega hõiklemas. Eks kindlapeale esines ka vähem idüllilisi hetki, kuid üldmulje oli igatahes paradiisilik, mis sest, et keskmine kogunemisest osa võttev matkasõiduk polnud megakallis ega tuttuus ning omanikud ei jätnud miljonäride muljet.

 

Aga seejärel, peale camperi-laagrit sõitsime sõpradele külla. Abielupaarile, kes igal aastal talve Lõuna-Californias veedab, paigas nimega Palm Springs. Palm Springs ja selle ümbrus on koht, kus raha lõhn lausa õhus hõljub. Koht, kus Ühendriikida ja Kanada rikkam rahvas pensionipäevi veedab, kirvehinnaga kinnisvara omab või rendile võtab ja überkallite sportautodega ringi paarutab. Me sõbrad (igaks juhuks mainin, et nad pole rikkurid, meist vist väheke paremal järjel, kuid mitte oluliselt) viisid meid muuhulgas ka paari peenesse restorani. Ja teate, mis? Hoolimata raha lõhnast ja toitude ning keelekaste kõrgest kvaliteedist (ning muidugi ka kõrgetest hindadest) sattusid mu vaatevälja mitte üks ega kaks, vaid lausa hea mitu minu ja Pauli vanuseid paare, kes kogu söögikohas viibimise aja jooksul teineteisele vaevu otsa vaatasid, vaid paar kasinat sõna vahetasid. Naermisest ärme üldse rääkima hakkamegi. Ning jaa, ma ei salga, jälgisin võhivõõraid inimesi häbenematult, kuna kontrast camperi-paaridega oli sedavõrd rabav. Et pikk jutt ühe lausega kokku võtta: raha ei garanteeri õnne. Kuigi teisalt, kuidas see Françoise Sagan’il oligi… “Money may not buy happiness, but I'd rather cry in a Jaguar than on a bus”?

Pildil oleme, Paul ja mina, Death Valley lähistel, vaateplatvormil nimega Zabriskie Point.

 

Zabriskie Point is an elevated overlook of a colorful, undulating landscape of gullies and mud hills at the edge of the Black Mountains, just a few miles east of Death Valley - from the viewpoint, the flat salt plains on the valley floor are visible in the distance. 

March 19/2022                                                             Foto: juhuslik möödakäija

“Because isn’t that the point of every relationship: to be known by someone else, to be understood? He gets me. She gets me. Isn’t that the simple magic phrase?” ― Gillian Flynn, Gone Girl