Ennäe, üle-eelmises postituses imestasin, et inimesed endale lugemis-eesmärke seavad. Ja kohe sedajärgi pean iseenda saavutusvajadusele otsa vaatama. Karma, mis muud.
Meil Pauliga on nimelt üks imelik kiiks, viisakamalt väljendudes käitumismuster. Asi näeb välja nii. Jääme kusagil laagrisse. Plaan on päevake-kaks sõna otseses mõttes puhata, pikast sõidust taastuda. Ümberringi kõrguvad isuäratavad mäed. Sellegipoolest vannume saabumisõhtul pühalikult, et seekord ei mingit tippude vallutamist. Et teeme niisama väiksemaid seljakotimatka tiire, koeraga ja ilma. Sellest, miks me Lillikest igale käigule kaasa ei võta, kirjutan millalgi hiljem, nagunii pean temast kui reisikaaslasest eraldi postituse tegema. Anyway. Lubadus antud, poeme peale õhtusööki väsinult põhku. Ja mis te arvate, kust Pauli ja mind järgmise päeva lõuna paiku leida võib? Ei kusagilt mujalt kui mõne mäe tipust.
Ma ausalt ei tea, misasi meid sinna üles ajab. Ega seal ju alati nii soe ja mugav ole kui alumisel pildil, et muudkui peesitad keskpäevapäikeses, limpsid väikest veinikest, haukad tumedat shokolaadi peale. Esimese pildi tipuskäik kujunes vägagi väsitavaks ning ebamugavaks, tuul oli tormiks tõusnud, päev jahe, mäekülg ise ei pakkunud jalgadele kuigi kindlat tuge - iga kolmas kivi, millele astusid, liigutas end. Aga ei, meil ikka tarvis ronida. Ristike kirja saada. No ja igas järgmises laagripaigas algas ju sama asi otsast peale. Lubadusele järgnes selle murdmine. Tõsi, reisi lõpupoole olime juba targemad, ei hakanud end lolliks tegemagi, veksleid välja käima. Ankrupaika jäädes vaatasime lähedalasuvate tippude poole, seejärel teineteisele otsa, ning purtsatasime naerma. Jäi üle vaid kokku leppida, millise nägemisulatuses oleva mäe otsast järgmine päev meid leiab.
March 06/2022
“I like the mountains because they make me feel small,' Jeff says. 'They help me sort out what's important in life.” ― Mark Obmascik, Halfway to Heaven
No comments:
New comments are not allowed.