Jätkan kerglastel teemadel. Mäletate, enne ärasõitu kirjutasin mind tabanud mütsihullustusest? No vot. Reisile pakkisin kaasa kaheksa värskelt õmblusmasinanõela alt tulnud puuvill/spandex beanie't, mustri- ning värvivalikuga seinast seina. Peakatted teenisid mind ustavalt, küttes kirgi kaaskodanike hulgaski. Ei hakka siin väga Eputama, aga vabalt oleksin võinud mütse müües kenakse kopka mootorikütuseraha teenida, oleks mul neid vaid rohkem kaasas olnud kui kasin kaheksa eksemplari. Ei hakka ju omaenda pead paljaks jätma, pakutagu mütsi eest või miljon. Vahemärkusena: seda va kütuseraha kulus ikka omajagu, sõidumiile kogunes kahe kuu jooksul 3720. Kilomeetrites? Aga palun: 5987. Ühendriikide edelaosas on asustatud punktide vahel palju tühja ruumi.
Anyway. Paar mütsi kinkisin täitsa niisama ära, toredatele inimestele, teiste hulgas ühele armsale Kanada prouale. Kanadalasi, muide, kohtasime hulgakaupa. Iga-aastased kliimapagulased. Enamus neist reisib ja elab mahukates matkasõidukites, kuid paljud, iseäranis eakamad kodanikud, on omale USA kaunisse lõunanurka ka kinnisvara soetanud. Talvine poolaasta elatakse jänkide juures, suvine vahtralehemaal. Tänavu, kuulukse, tulid põhjanaabrid külmale lisaks pakku ka krõbedate koduste koroona-piirangute eest. (Plaanin Ühendriikide edelaosa koroona-kliimast eraldi postituse kirjutada, mistap praegu pikemalt ei hakka.)
Kohalikud, st. Arizona ja California püsielanikud kutsuvad nii kanadalasi kui ka minu ning Pauli sarnaseid jahedamatest osariikidest pärit turiste “snowbirds”. Et nagu rändlinnud, noh, lendavad paariks kuuks kohale, ja siis jälle läinud. Seetõttu kõigub kõrbekandi asumite rahvaarv aasta lõikes seinast seina. Pahaks neid massilisi rahvasterändeid ei panda, või siis ei näidata vastumeelsust avalikult välja, ega mina ju kah ei tea. Pealegi, ühes tulnukatega liigub ka raha. Ja ega rändrahvas siis asumites ela, kohalike kaela peal. Linnades/külades käiakse vaid äriasjus, toitu ja mootorikütust ostmas, lõkkepuid ja joogivett, ning jäetakse raha baaridesse-restoranidesse ja käsitööpoodidesse ja teistesse sarnastesse kohtadesse. Muul ajal kügeletakse kõrbeavarustes, lastes end tuulest parkida, päikesest kõrvetada. Win-win situation, ühesõnaga. Kõik on rahul, nii kohalikud kui külalised.
March 06/2022 Foto: Paul
“Take off your hat," the King said to the Hatter. "It isn't mine," said the Hatter. "Stolen!" the King exclaimed, turning to the jury, who instantly made a memorandum of the fact. "I keep them to sell," the Hatter added as an explanation; "I've none of my own. I'm a hatter.” ― Lewis Carroll, Alice's Adventures in Wonderland / Through the Looking-Glass
Mytse pole kunagi liiga palju. Ja kui muu maailm on hulluks läinud, siis sinu käeulatuses olevad väikesed ilusad asjakesed on nii, nii lohutavad.
ReplyDeleteMütsid tunduvad imekenad!
ReplyDeleteKas sa oleksid nõus tegema väikese postituse ka tehnilisema külje pealt - kuidas mõõdud võtsid/leidsid, kas sul on mingi lõikesaranane asi tekkinud/tekitatud, masinaks ilmselt overlok?
Ah et mispärast? No eks ikka seepärast, et kangesti tahaks endale ka niiviisi mütsikese, paar või kolm teha, aga nii hää oleks, kui oleks paar niidiotsa, millest kinni hakata :) Tahtmine sedavõrd suur, et see vist mu esimene kommentaar siin.
Kerli, mütsiõmblemise tehnilist postitust ma tegema ei hakka - aga kirjuta mulle meilile (leiad blogipäisest), annan sulle mõõdud ja mõned näpunäited. Mis õmblusmasinasse puutub, siis ei, mul pole overlokki, õmblen ja ääristan nn. tavalise õmblusmasina siksakpistega, see annab venima.
ReplyDeleteAitäh, teen seda :)
ReplyDelete