Lugemisspordist

 

Vannun, käsi raamatuvirnal, et järgnev on kirjutet K von B postitusest inspireerituna, mitte sellele vastandumiseks. Inimkond ju teadagi võrratult mitmekesine ja kirju, 100% ühtemoodi mõtlemine kipub minu (blogi)tutvus- ja sõprusringkonnas pigem erand kui reegel olema. Aga ega see siis head läbisaamist sega, eks. Ühesõnaga, tahan rääkida teemast, mis mul juba ammuaega meelel. Mõtlesin esialgu, et kommin nimetet postituse all, aga pikaks kiskus. Niisiis.

Mulle, erinevalt mõnestki (palju)lugevast inimesest, käib loetud raamatute üle arvestuse pidamine täielikult üle mõistuse. Rääkimata arvestuse pidamisest loetud lehekülgede arvu üle. Ja lugemiskiiruse. Ja nood lugemisväljakutsed... Ah et miks käib üle mõistuse? Vot seetõttu, et kirjapandud sõna (pean siinkohal peaasjalikult ilukirjandust silmas) võrdub minu jaoks emotsiooniga. Aru ma ei saa, mismoodi on võimalik arvestust pidada emotsioonide üle? Ja endale lausa eesmärke seada? Et sel aastal/kuul/nädalal tuleb tunda nii- ja nii mitu emotsiooni? Ja kui eelmise emotsiooniga oled ühel pool, siis kaas kinni ja kiirelt järgmise kallale, sest väljakutse piits plaksub kõrva ääres? 

Mul, näe, on hoopis sedasi, et mõnda raamatut, olgugi et juba läbi loetut, ei suuda parimagi tahtmise juures veel mitu päeva, teinekord lausa nädalat, käest panna. Mekutan elamust tekitanud teksi kallal, loen ühte ja teist kohta uuesti üle, eest tahapoole, tagant ettepoole. Järgmist teost ei tule pähegi otsekohe käsile võtta. See oleks justkui kaunist, kuid lõppenud armusuhtest päevake hiljem ülepeakaela teise, uude hüppamine. 

Ahjaa, seda ka, et enamjaolt loen mitut raamatut korraga. Nii umbes kahte-kolme. Võtan kätte selle, mille järele parajasti isu, mis sobib meeleolu ja olukorraga. Need kaks-kolm raamatut jaotuvad (kuid mitte alati) sääraselt, et üks on ilukirjandus, teine mingi aimeteos, kolmas autobiograafia vms. No näiteks mingi riigiasutuse ooteruumi ju tundekirjandust kaasa ei võta - oled parasjagu raamatusündmuste keskel, süda peksab ja/või pisar silmas, kui väheke liialdada, ja siis hõigatakse sinu järjekorranumber. Elamus rikutud! Säärastel puhkudel kulub, vähemasti minu puhul, midagi, ütleme, populaarteaduslikku marjaks ära. Kaks ühes – saan end väheke haritud, ning kui veab, ka ametliku asja aetud. 

Et siis jah. Sedaviisi on lood minu suhtumisega sellesse teemasse. Postitust illustreerib pilt Ühendriikide kõige läänepoolsemast raamatupoest, kirjutasin sellest paar aastat tagasi. Meil siin on väikeste sõltumatute (kasutatud) raamatute poodidega üleüldse väga hästi, suured raamatupoeketid ei tundu nende eksistentsi ohustavat. Ja mis kõige vahvam, need poekesed asuvad tihtipeale kohtades, kus… kuidas nüüd viisakalt väljenduda… kohalikelt elanikelt kõrgendatud lugemishuvi ei ootaks. No näiteks selletalvise reisi ajal ühes Arizona osariigi pooleldi väljasurnud väikelinnas in the middle of nowhere avastasime tõelise pärli. Jaa, ehitise eksterjöör oli enam kui tagasihoidlik, interjöör kehvapoolselt valgustet ja oh kui tolmune. Kuid kaup! Vau. Pidin end kõvasti tagasi hoidma, et camperit raamatutega mitte üle koormata. Ja kogu see ilu hinnaga paar dollarit eksemplar. Samas, esmatrükkide ja harulduste osakonnas küündisid numbrid jupp maad kõrgemale. Arusaadav. Kusjuures sellesarnaste poodide klienditeenindus kipub olema üsna ühtmoodi. Esialgu tundub, et polegi, kellele oma raha jätta. Aga kui hoolikamalt ringi vaadata, leiad kusagilt riiulilabürindist või esmapilgul märkamatuks jäänud nurgakesest väikese, vaikse, raamatusse süvenenud vanainimese. Reeglina poeomaniku ja müüja ühes isikus. Kassaaparaat on haruldus, arvet peetakse paberil, mistap kogenud kliendil on sularaha alati taskust võtta. Tolles Kauai poekeses sai siiski kaardiga ka maksta, peenike värk, kuid neil oli ka uusi raamatuid müügil, polnud vaid kasutatutele orienteeritud. 

March 05/2021                                                                                              Foto: Paul

“So many books, so little time.” ― Frank Zappa