Kleit, jälle

Praegusel ajal ei vist passikski hilpudest kirjutada? Ma siiski sisendan endale, et passib, sest maailmas on ju aegade algusest vahet pidamata sõditud. On minu eluajalgi - kui just mitte mu kodukandis või selle lähedal, siis kusagil Aafrikas või Ameerika mandri lõunapoolses otsas või mujal kaugel-kaugel ründavad ja tapavad inimesed liigikaaslasi iga issanda päev, nii riigipiiride nihutamiseks kui ka muudel põhjustel, samal ajal kui ülejäänud osa Maa elanikkonnast oma igapäevaeluga edasi läheb. Näe, lähen praegu minagi. Kuigi alateadvuses ilmselt kripeldab, et äkki ei peaks? Sest miks muidu kirjutasin esimeseks lauseks säärase kõleda poolvabanduse? Lootes endast paremat muljet jätta? Küllap vist. Ei hakanud kustutama kah, jäägu mulle silma ette, mõtteaineks ja eneseanalüüsiks. Pealegi, ma ei ole ainuke, kel Ukraina päris iga sekund meeles pole. Esmaspäeva hommikul uudiseid lapates hakkas esimesena silma pommuudis (pun intended) pühapäevaõhtusest Oscarite jagamisest – nimelt Will Smith olla Chris Rockile vastu vahtimist virutanud. Nii mõneski väljaandes kajastati sündmust põhjalikumalt kui arenguid Ukraina rindel. Ühe allika väitel Chris Rock “has been offered a 'package of after care' including a counsellor if he needs one”. Eks ta ole. Kaks täiesti erinevat reaalsust, Hollywood ja Ukraina. Vaevalt, et venelaste pommirahe alt imekombel pääsenuil korrapealt “after care” võtta on...

Ahjaa, kleit. Mul on vahel tunne, et ma muust eriti ei kirjutagi kui oma kleitidest. Aga noh, siin ta nüüd on, mu järjekordne isuäratav sekkari-leid. Ega muidu ei võtakski taas teemat üles, aga selsinatsel kleidil on omadus, mida ühelgi teisel riidetükil mu garderoobis pole. Nimelt kollane värv. Õigemini küll vaid kollased värvilaigud, kuid minu jaoks tundub see vähenegi vaat et enneolematu. Sest noh, värvisin küll mõnda aega tagasi köögiseinad kollaseks, tunnistasin seda blogiski, aga kollane minu riietuses?! Ja öeldakse veel, et inimese põhiolemus jääb kogu elu jooksul samaks. Ega ikka ei jää küll, too kleit tõendab seda teaduslikult.

 

Et jutt juba seinavärvimise peale läks. Paul sõitis Kauaile tööle ja mina võtsin elutoa- ning oma workshopi seinad käsile. Ja mis te arvate, mis värvi need tulevad? Kollased. (Igaks juhuks lisan, et pigem peaks vist ütlema “kollakad”, muidu kujutate ette, et me elamine näeb välja nagu lihavõttemuna. Ei, sugugi mitte. Väga diskreetne, ühtaegu päikesepaisteline värvitoon.) Ah et miks mina seekord Kauaile ei lennanud? No kuulge, kõneksolev lähetus kestab ainult kaks kasinat nädalat, ma ei hakka ometi selle lühikese sutsu pärast kohvrit pakkima. Kuulukse, et sügisel tuleb tükk maad pikem trett, vot sel juhul lähen küll. Liiatigi, et ega mul siis lõpmatuseni neid seinu ei jagu siin, mida Pauli äraolekul värvida. Kui just otsekohe uuele remondi-ringile ei lähe.

 

P.S. Kaks sõna Oscari-draamast veel, täpsemalt osaliste nimedest. Veidra kokkusattumusena on me Oregoni kodust kiviviske kaugusel säärane maaliline paik nagu Smith Rock State Park. Härrased Smith ja Rock võiksid seal rahuläbirääkimised korraldada.

   

Märts 29/2022

“You can always tell something when a woman is overdressed---either she's an outsider, or she's insane.” ― Ottessa Moshfegh, Eileen