Kui keegi oleks mulle paar nädalat tagasi öelnud, et ostan sisustuskangast veebipoest, naernuks ma ütleja välja. No kohe ikka nii välja, et. Sest kangast, jumal hoidku, peab enne ostmist ometi käega katsuda saama. Aga näe, tänaseks on mul üks elukogemus jälle juures. Las ma räägin.
Olen nüüd peale vannitubade ja magamistoa ka köögi värvimisega ühel pool. Pintslikäe biitseps kasvas igatahes mehine, kui te vaid näeksite. Ja köök, kujutage ette – köök on kollane. Kahte tooni kollane, mustade aktsentidega köögitehnika ja nõude ja muude vidinate näol. Kusjuures kõige veidram on asjaolu, et olen kollast värvi eluaeg võõrastanud, sellest kauge kaarega mööda käinud, nii garderoobis kui interjööris. Mul on kõigi elatud aastate peale õnnestunud (pigem peaksin vist ütlema “õnnetus olnud”) üksainus kord kollast kanda, nimelt põhikooli lõpukleidi näol. Kärtskollast. Värvi valisid lapsevanemad, tegumoe valis mu ema isklik õmblejaproua, materjaliks… wait for it… krempliin. Või krimpleen. Või mismoodi iganes seda jubedust nimetati. Lähen veel praegugi üle kere kupla, meenutades, mis tunnet kleit ihu vastas tekitas.
Anyway. Ärgem laskugem nostalgiasse. Tagasi teemasse. Oregoni kodu köök. Ma ei oska seletada, mis uid pani mind köögiseinu kollaseks võõpama, kuid tulemusega olen ülirahul. Paul on ka. Sihuke kahvatumat sorti munarebukollane, kahte tooni, heledam ja tumedam. Täielik kameeleon-värv. Müstiline, kuidas seinad nüüd oma elu elavad, väljanägemist muudavad, olenevalt valgusest ja valgustusest. Ühesõnaga, värvimisega sain ühele poole. Ees seisab suure köögilaua juurde kuuluvate toolide polsterduse ja kattekanga uuendamine. Mul sadulsepatöö kogemust jagub, tööriistad olemas, vaja ainult kangas koju tuua, eks. Kuid väikelinnas, mille külje all elame, säärst luksust nagu kangapood pole. Sõidan mina siis lootusrikkalt väheke suuremasse, naaberlinna, kus valik osutub nadiks. Ega midagi. Autole uuesti hääled sisse, järgmisesse, veel natuke suuremasse linna. Seal paraku sama lugu. Veedan JoAnnis jupp aega, näpin ühte ja näpin teist kangast, no ei inspireeri mitte ükski neist, no ei lähe kokku sellega, mida mu vaimusilm näeb. Heidan meelt. Pagan küll. Peenesse linna Portlandi ju ometi sõitma ei hakka - kolm tundi sinna, kolm tundi tagasi, teadmata, kas sealtki sobivat tekstiili leida õnnestub.
Mistap ei jäänudki muud üle, olin sunnitud veebipoodide uksi kulutama. Kõige olulisemaks kriteeriumiks kujunes peavaluvaba tagastusvõimalus, sest ma tõepoolest ei uskunud, et esimese korraga õnnestub kümnesse tabada. Peale toolikattekanga oli ka uut laudlinariiet tarvis – ma nimelt olen laudlinafriik, see peab olema silmale ilus vaatada ja vastupidav ja praktiline, paksemast kangast, mitte mingi liru, kuna suur söögilaud teenib ka minu kodukontorilauana.
Kohaks, kust lõpuks ostud tegin, osutus fabric.com. Väljavalitud kaubaga olen 200% rahul, poodi kiidan taevani, alates klienditeenindusest lõpetades kohaletoimetamise kiirusega. Nüüd tuleb vaid käised üles käärida ja toolid ette võtta. Kangas on pildil. Väga kvaliteetne, üsna kallis, kurivaim, ja uhke tootenimega: Artistry Tribal Southwest Chenille Jacquard Shiprock Ebony. Mnjah, Southwest ja New Mexico püsib mul ilmselgelt südames, ega ma muidu poleks säärast valikut teinud… Aga noh, pole hullu, me plaanime tuleva aasta alguses sealkandis kuukene-paar talvituda. Truckile camper turjale ja lõuna poole ajama. Oregoni talv pole Eestimaalt tulnud kliimapagulase meele järele. Kuigi, olgem ausad, sel aastal oleks hilissügise üle patt kurta. Nii kuiv ja soe ja kena on olnud. Kogu majaümbrus õnnestus sügisprahist puhastada, aegsasti enne lume tulekut. Issake, ma olen ikka nii tubli.
December 02/2020
"The best rooms have something to say about the people who live in them." ― David Hicks
Kollane kleit - déjà vu - põhikooli lõpetamisel! Kandsin samuti kollast, lemmikvärv, kleiti. Materjal oli meeldiv, lõige ja viimistlus samuti. Senini üks mu lemmikutest, väidetavalt pidi olema ka alles ;)
ReplyDeleteKangas, mille välja valisid on imeline. Mehhiko mustrid ja geomeetrilised kujundid, millised värvid. Hoopis teine hingamine kui skandinaavialik vaikelu.
krimpleen.
ReplyDeletehttp://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=krimpleen&F=M&C06=et
:)
kuigi, hoolimata professionaalsest kretinismist (prokrastineerin siin praegu, selle asemel et keeletoimetajatööd teha), pole mul midagi selle vastu, et kõnekeeles ka krempliin. nagu taldrek ja peendrad ja. aga krimpleenkleit ilma voodrita on tõsine õmbleja fopaa. kõik kohad, kus ta vähegi ihu ligi puutub, peavad olema voodriga. äärmisel juhul kombinee v aluskleidiga kaitstud. puuvillase v linase v puhtast siidist. mul vist on kogemusi mingist väga varasest east, kui kanada sugulased aegajalt asju saatsid. tegelikult suht praktiline materjal - nagu kile, kõnts kukub ise maha ja ei jää külge :D
metafüüsiliselt on kollane väga ambivalentne nii kuld kui ka sapp; nii muna ja päike kui ka mürk... - aga muidugi peaasi et mõnus tundub. mis mõnus tundub, on ka kõhule hea. - muumimamma.
see, et kangapoodi peab minema 300 km kaugusele kõlab nagu nõukogude värk. et Riiast käidi Tartus Abakanis, aga meilt jälle Kaunases ostuksil. ega need US of A ja NSVde Liit nii väga palju ei erinegi... :p
-- midagi ma just mõtlesin ameerika uudiseid lugedes, et sotsialism on tänu igaste kommude ja roosadega võitlemisele sealkandis kuidagi proportsioonitult moes. noorema rahva seas. noh et kui nii kangesti valitsus ja üldse ametlikult selle vastu ollakse, ju siis peab ikka hea olema. vaja neile seal, kellel nõukogude inimese kogemus puudub, meelde tuletada, et sotsialism on 1 konstitueeriv element nt natsionaalsotsialismis kah.
aga kas see on sotsialistlik vaatekoht: et maa peaks kuuluma sellele, kes seda harib; ja kellele kuulub maa, peaks seda harima, või kui ei suuda, siis võõrandama sellele, kes harib? vaadates nii ülemürgitatud kui ka võssakasvanud põllumaid. ja metsa. või lihtsalt väikekapitalistlik ja kolkapatriootlik? vastandudes suurmaaomanikele, kaasa arvatud riik kui suurmaaomanik ja rendileandja.
Birgittale: USAs on mitmesaja kaugusele kangapoodi minekule täiesti loogiline põhjus olemas – riigi pindala :) Teisisõnu – kohatine hõreasustus. Keegi ei hakka paarikümne võimaliku kliendi pärast in the middle of nowhere kangapoodi (või mistahes muud poodi peale toidu- ja rauapoe) pidama. Aga krimpleeni praktilisuse osas on sul vägagi õigus.
ReplyDeleteMis sotsialismi ja Ühendriike puudutab, siis see on pikem teema, pean selle üle pisut juurdlema, pealegi olen alles päeva esimese kohvitassi juures. Mõte veel ei tööta :)
Mul oli ühe väliseesti vanaprouaga (peale II Maailmasõda USAsse saabudes oli ta 10-aastane) kunagi selline vestlus New Yorgi Eesti Majas:
ReplyDeleteProua: Nõukogude ajal naised ju olid hädas ja haisesid, sest midagi polnud saada. Hügieenisidemeid polnud ja mismoodi nad siis üldse said kodust väljas käia.
Mina: Sidemeid küll polnud, aga vatti ja marlit siiski õnnestus aegajalt saada. Ja õpetati ka ise neid sidemeid riidest õmblema.
Proua: Aga riiet ju ka polnud saada.
Mina: Mingeid kangaid ikka oli.
Proua: Aga kuskohast neid kangaid siis sai. Poode ju ka polnud.
Mina: Olid küll poed ka.
Proua: Võibolla mõnes suuremas linnas oli poode, aga igal pool polnud.
Mina: Olid ikka väiksemates kohtades ka.
Proua: Kust sa tead, et olid?
Mina: Ma elasin seal. Meie väikeses linnas olid kõik poed olemas, kangapood ka. Ma pidin ema ja õega kogu aeg kangapoes kaasas käima ja ma tegelikult vihkasin seda poodi, see oli maailma kõige igavam pood.
Proua: No aga igal pool ikkagi polnud poode!
Mina: No USAs pole ka tänapäeval igal pool kõiki poode.
Proua: No ei ole jah.
P.S. Ma elasin Kilingi-Nõmmes, kus nõuka ajal oli umbes 3000 elanikku, seal olid 3 toidupoodi, apteek, majatarvete pood, ehitusmaterjalide pood, autokaubad, kangapood, raamatupood, lillepood ja allahinnatud asjade pood (selle nimi oli vist odavad kaubad). Lisaks söökla ja kohvik ja õllesaal ja Ilse putka ja jäätiseputka.
Kaubavalikuga oli jah keeruline, aga mingi süsteem ikka töötas, et kõiki asju kuidagi sai. Näiteks mu ema töötas mingil ajal ohutustehnika insenerina ja tal oli töö juures vatti, mida mina viisin sõbranna emale, kes töötas lihakombinaadis ja sealt saime vastu viinereid.
Reede, aitäh meenutamast - ma ise olen jube kehv nostalgitseja. Võiks isegi öelda, et nostalgia ajab mind üle kere kupla nagu krimpleenkangaski :)
ReplyDeleteCranberryle - mõelda, meil mõlemal olid siis kollased lõpukleidid põhikoolis, vahva kokkusattumus!
Hügieenisidemeteks polnud ka uut riiet vaja, õigemini - vana pehmeks kulunud riie oligi parem. Vanad trikotaažesemed jms.
ReplyDeleteA ma tahtsin Birgittale lisada, et minu arust räägitakse USAs mingist täiesti tavalisest Euroopa poliitikast kui sotsialismist. Nt riiklikust tervisekindlustusest. Saksa kristlikud demokraadid oleks USA kontekstis täiega vasakpoolsed.
Epp teab seda muidugi parandada ja täpsustada.
sks kristlike demokraatide kõrval oleks ka Eesti sotsiaalkindlustus ja -hoolekanne ja tervishoiusüsteem seal täitsa sotsialism.
ReplyDeleteühesõnaga, ma tahtsin pmst öelda, et äkki need noored seal tahavad lihtsalt, et oleks nagu Euroopas.
ReplyDeleteNotsu, absoluutselt õigus sul sotsialismi koha pealt. Ma võtan hoogu, et sellest pikemalt kirjutada, aga lühidalt - jah, täpselt nii: see, mille kohta USAs "sotsialism" öeldakse, on täiesti tavaline Euroopa poliitika.
ReplyDelete